Eestikeelne nimi lillakas
Ladinakeelne nimi Rubus saxatilis L.
Rahvapärased nimed lillikas, lemmikud, liimukas, linnumari
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda murakas.
Eluvorm Mitmeaastane rohtjas ühekojaline taim, 10¼30 cm kõrguste viljakandvate vartega ja lamavate või tõusvate juurduvate vegetatiivsete võsunditega.
Õis Väikesed ja valged õied on mõlemasugulised ning paiknevad 3¼10-kaupa sarikjas või kobarjas otsmises õisikus ja 1¼2-kaupa lehekaenaldest arenevatel harudel. Kroonlehed on kitsad ja mõlajad. Tupplehed on süstjad ning tagasikäändunud. Õitseb juunist augustini.
Vili Lihakad helepunased luuviljad asuvad varrel 1¼5-kaupa ja on alusel veidi liitunud. Luu on suhteliselt suur ning rõmeline. Viljad on söödavad, hapuka maitsega.
Leht Lehed on pikarootsulised ja kolmetised liitlehed. Lehekesed on veidi karvased ja kahelisaagja servaga. Külgmised lehekesed on väga lühikese rootsuga, keskmine leheke aga pikema rootsuga, kujult rombjas ja vahel kahehõlmaline. Võsunditel kasvavad abilehed on munajad, viljuvatel vartel aga süstjad.
Vars Viljuv vars on püstine, sirge, 10¼30 cm kõrgune ja selle alumine osa on kaetud väikeste soomusjate lehekestega. Vegetatiivsed võsundid on pikad, lamavad või tõusvad ning juurduvad sügisel. Varred on kaetud lühikeste eemalehoiduvate karvade ja väikeste ogadega. Viljuvatel vartel arenevad lehekaenaldest üksikute õitega külgharud.
Maa-alune osa Risoom on hästi arenenud.
Paljunemine Peamiselt levib vegetatiivselt lamavate ja juurduvate võsunditega, ka seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, Vahemeremaades, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, kohati Hiinas ja Himaalajas. Eestis tavaline.
Kasvukoht Meil kasvab varjukates metsades (laane-, lodu- ja soometsas), võsastikes, madalsoos, siirdesoos ja rabas, mujal ka kaljudel ja mäestikunõlvadel. Eelistab niiskemat, mitte väga lubjavaest pinnast.
Koht ökosüsteemis Marjad on toiduks mitmesugustele loomadele. Putukad saavad õitest nektarit.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Viljad on küll söödavad, kuid väiksuse ja suhteliselt suure luuseemne tõttu erilist majanduslikku väärtust ei oma. Sobivad zeleede ja veini valmistamiseks.