Harilik linnurohi
(Polygonum arenastrum)
muru, maalaserohi, kirburohi, niseldusain, õuehein, searohi

Harilik linnurohi on hästi tuntud taluõue taim. Linnurohi on kolinud ka linnadesse suurte majade vahelistele haljasaladele. Sageli näeme teda just kõige tallatavamatel kohtadel. Tallamist taludes saab linnurohi jalgradadel ja teeservadel segamatult vohada. Samas aitab inimene mõnevõrra tema seemnete levimisele kaasa.

Linnurohud on tatra sugulased. Kui olete tatraputru söönud, siis meenutage, millised nägid välja tatratangud. Enam-vähem samasugused nurgelised on ka linnurohtude viljad, ainult et mõnevõrra väiksemad. Hariliku linnurohu viljad on mustjaspruunid ja punaka helgiga, mida jäävad haledad õiekattelehed ümbritsema ka siis, kui vili juba valmis.

Miks on aga taime nimeks linnurohi? Arvatavasti seepärast, et tema maapealsed osad on üheks meelistoiduks lindudele, ka kõigile kodulindudele. Kanadele meeldib eriti nokkida linnurohu pisikesi valkjasroosasid õisi. Väärtuslikuks söödaks on ta teistelegi koduloomadele. Linnurohu maapealsed osad sisaldavad mitmesuguseid kasulikke aineid ja sobivad noorena toiduks ka inimestele.

Enam on linnurohtu kasutatud ravimina rahvameditsiinis. Ta on eelkõige soolade ainevahetuse korrastaja, lahustab neerudes, põies või sapipõies tekkinud kivikesi. Linnurohust on abi saadud mitmesuguste sisemiste verejooksude vastu. Linnurohutee vähendab veresoonte lupjumist ja kaotab suminad peas. Kuid teega ei tohi liialdada, sest sel juhul võivad hakata lahustuma ka küünte ja hammaste soolad ning need omakorda lagunema. Päevas võib juua kuni ühe klaasi linnurohuteed. Klaasi keeva vee kohta tuleks võtta teelusikatäis kuivatatud linnurohuürti. Ürdiks nimetatakse taime maapealset ülemist osa koos õitega. Juua tuleks linnurohuteed jahutatult lonkshaaval terve päeva jooksul.