Harilik lodjapuu
(Viburnum opulus)
õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu, leedripuu

Lodjapuu on meie niiskema ja viljaka mullaga metsade üks kaunimaid põõsaid. Kevadel mai lõpul ja juuni algul õitsemise ajal jääb ta võib-olla veel veidi teiste varju, kuid hilissügisel on ta ilmselt võistlejateta metsakaunitar. Kevadel on lodjapuu äratuntav suurte, vahel inimese käest suuremate õisikute tõttu. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Huvitav on seegi, et suures õisikus ei arene kõikidest õitest vilju, servmised õied on lihtsalt tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, seepärast on need keskmistest õitest suuremad. Sügisel võlub lodjapuu inimesi aga oma kireva lehestikuga ning kaunite punaste marjadega, mis valmivad alles siis, kui teiste puude viljad on juba ammu ära söödud. Lehed on lodjapuul sügisel harilikult tumepunased, kuid parkides võib kohata ka kollaste lehtedega põõsaid.

Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on ukraina keeles kalyna, vene keeles kalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta. Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.

Lodjapuu on ammust ajast tuntud ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega vilju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja vilju. Viljadeks on tal erepunased luuviljad, ehituselt nagu ploomid ja kirsid. Need on toiduks lindudele, kes aitavad lodjapuul levida. Viljad on kergelt mürgised, väikeses koguses ohtlikud pole, kuumutamine või külmutamine lagundavad mürgise aine viburniini, samuti muutub maitse meeldivamaks. Lodjapuud saab kasutada loodusliku konservandina teiste kehvemini säilivate hoidiste koostisosana. Vilju ja koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu vastu. Noortest lehtedest tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Koore saamiseks tuleb lõigata oksa juppe, ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade liikumise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Lodjapuu luuviljadest võib ka lihtsalt teed valmistada, samuti saab neist telliskivi karva toiduvärvi.