Eestikeelne nimi harilik lodjapuu
Ladinakeelne nimi Viburnum opulus L.
Rahvapärased nimed õispuu, koerõispuu, loidap, leedripuu, vliider, hullukoeramarjapuu, hundimarjapuu
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda kuslapuulised, perekonda lodjapuu.
Eluvorm Mitmeaastane, heitlehine, rohkesti harunev, 2¼4 m kõrgune põõsas. Ühekojaline.
Õis Õied on viietised ja paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged. Õisiku läbimõõt umbes 15 cm, õiel aga 1,5¼2,5 cm. Õitseb mai lõpul ja juunis.
Vili Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad. Viljad sisaldavad rohkesti C-vitamiini. Valmivad septembris.
Leht Leht on ümmargune kuni munajas, 3 või harvem 5 teritunud tipuga hõlmaga, sõrmroodne, rootsuga, pealt paljas, kuid alt pehmete karvadega kaetud. Pikkus on 5¼10 cm, laius 5¼8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.
Vars Võrsed on algul hallikasvalkjad, punaka varjundiga ning roostevärvi pragudega, kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega. Varred on rohkesti harunevad.
Maa-alune osa Juurestik on keskmiselt arenenud.
Paljunemine Looduses paljuneb peamiselt seemnetega. Paljundatakse nii seemnetest, kui ka mahapainutatud ja mullaga kaetud okstest, pistokstest, harvem juurevõsust. Annab kännuvõsu. Levivad sageli lindude abil, kellele on marjad toiduks.
Levik ja ohtrus Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub põhjapiirkondades, ka Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis sage.
Kasvukoht Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Täiesti külmakindel, talub hästi varju ja eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Talub hästi ka linna gaase ja tahma.
Koht ökosüsteemis Marjad on toiduks paljudele lindudele, kes aitavad ka seemnetel levida, näiteks tihased, varblased, siidisabad.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Väga dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui ka sügisel värviliste lehtede (tavaliselt punased, mõnel vormil aga kollased) ja punaste viljade tõttu. Kasutatakse laialt haljastuses. Harilikust lodjapuust on aretatud mitmeid dekoratiivvorme. Marjad sisaldavad palderjanhapet ja eeterlikku õli, C-vitamiini, suhkruid. Vilju on tarvitatud toiduks. Ravimina kasutatakse eelkõige koort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude, eriti emakaverejooksu korral. Noortest võsudest tehakse vanne nahahaiguste, vistrike ja sügeliste puhul. Marju võib kuivatatult kasutada teena C-vitamiini allikana.