Põld-lõosilm
(Myosotis arvensis)
äraunustamiselill, põllutäi, põld-hiirekõrv, kaebtus

Põld-lõosilm on meie kõige tavalisem looduslik meelespea ehk äraunustamiselill ja ära-unusta-mind-lill. Ta ei ole nii suurte õitega kui näiteks aedades sageli ilutaimena kasvatatav mets-lõosilm ja seega ei ole tal ka väärtust iluaednike jaoks. Luubiga uurides leiate, et põld-lõosilma väikesed õied on täpselt sama ilusad kui suurte peenralillede omad. Ka need on taevassinised ja viie kroonlehega, mille tipul on väikene sisselõige. Kroonlehed on omavahel kokku kasvanud ja moodustavad rattakujulise õie. 

Põld-lõosilm on üks meie tavalisemaid põlluumbrohtusid. Inimesed ei ole leidnud temas midagi väärtuslikku. Välja juurida pole teda kuigi raske, kuid peagi ilmuvad uued taimed mullas peidus olevatest seemnetest. Kui aga põld-lõosilm kasvama jätta, siis võib ta kasvada suureks puhmaks. Puhma alusel võime näha tihedat lehekodarikku, mis kuivab taime õitseajaks. See-eest jäävad alles varsi katvad lehed. Nii lõosilmade lehed kui ka varred on karedakarvased. Põld-lõosilmale on iseloomulik, et varre alusel on karvad risti varrega, hoiavad sellest eemale, varre tipuosas on aga üpris tihedalt vastu vart liibunud.

Põld-lõosilma viljad arenevad pikkade viljaraagude tipus, neid katab suuremas osas õietupp, mis paistab silma oma karvasuse ja sügavate hammaste poolest. Viljaraod asuvad iseloomulikult harali, nii et taim sarnaneb veidi hiirekõrvaga, sellest ka põld-lõosilma nimed põld-hiirekõrv ja keskmine hiirekõrv. Põld-lõosilma viljad - pähklikesed - vabanevad tavaliselt koos tupplehtedega. Viljad on kaetud karedate karvadega, mistõttu nad jäävad kergesti mööduvate loomade ja inimeste riiete külge. Vahel võib põld-lõosilm muutuda päris tüütuks, nii on ta viljade järgi saanud põlluharijatelt veidi halvustava nime   põllutäi.