Eestikeelne nimi	harilik lubikas
Ladinakeelne nimi	Sesleria caerulea (L. ) Ard.
Rahvapärased nimed	libahein, lips, hõbehein, marjakörred, mustpea
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kõrrelised, perekonda lubikas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (10) 20-40 (60) cm. Kasvab laiuvate madalate mätastena.
Õis	Õied moodustavad sinakas- või lillakashalli (vahel mustja) pähiku, millel ohteid pole näha või on väga lühikesed. Tolmukapead on kollased või lillad. Pähikus on tavaliselt 2 õit. Pähikud on koondunud suhteliselt tihedasse munajasse või ovaalsesse ruljasse pööristähka. Õisiku pikkus on 1-2 cm ja laius 0,7-1 cm. Õitseb mais.
Vili	Helepruun, umbes 2 mm pikkune, ovaalne ja lühikarvane teris.
Leht	Varrel on heleda sinaka kirmega üksikud kitsad lehed, mis on pealt ja servalt karedad. Lehe ülakülg on matt, alakülg tumeroheline ja läikiv. Lehe keskroo kõrval on 2 läbipaistvat triipu. Lehe laius on 2-4 mm. Lehetupel on väga väike (alla 0,5 mm pikkune) keeleke. Juurmised lehed on 5-15 cm pikkused, neid on varrelehtedest märgatavalt rohkem.
Vars	Maapealsed varred on püstised või alusel tõusvad, ümbritsetud rohkete vanade lehetuppedega. Kõrs on sile ja paljas, nagu ka lehetuped.
Maa-alune osa	Risoom on lühike ja peenike, kuid narmasjuurestik tungib küllaltki sügavale mulda.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil.
Levik ja ohtrus	Üpris kitsa levilaga liik, esineb paiguti Kesk-Euroopas ja Balkani poolsaarel ning Skandinaaviamaades ja Laadoga-Ilmeni järve piirkonnas. Lääne- ja Põhja-Eestis on sage, mujal leidub kohati, Lõuna- ja Ida-Eestis haruldane.
Kasvukoht	Kasvab niiskematel päris-, loo-, lammi- ja sooniitudel, hõredates metsades (loomets) ja ka puisniitudel, samuti madalsoodes. Eelistab lubjarikast savikat pinnast, on väga lubjalembene.
Koht ökosüsteemis	Niisketel niitudel ja kuivematel rohusoodel on sageli tähtis kamara moodustajana. On ka mõningatele taimtoidulistele loomadele toiduks.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Heintaim lubjarikaste alade looduslikel niitudel ja karjamaadel. Suuremat majanduslikku tähtsust pole. Lubjarikaste kasvukohtade indikaatorliik.
Sarnased taimed	Lubika tihedad väikesed õisikud ei sarnane ühegi teise Eesti pärismaise kõrrelisega ja meenutavad pigem mõne teelehe liigi nutti. Lehtede järgi sarnaneb lubikas kõige enam arukaerandile. Ka arukaerandi lehed on tugevad, jäigad ja hõbedast tooni. Arukaerand ja lubikas jagavad sageli ka kasvukohta - mõlemad liigid kasvavad lubjarikka mullaga niitudel.