Harilik lubikas
(Sesleria caerulea)
libahein, lips, hõbehein, marjakörred, mustpea

kasvab ta hoopis harvem ning Lõuna- ja Ida-Eestis on päris haruldane. Sellise leviku põhjuseks on taime lubjalembesus. Kui muld pole piisavalt paene, siis ta seal kasvama ei hakka. Lubikas ei kasva ka päris kuivadel niitudel, ta eelistab niiskemaid niite ja kasvab vahel ka täitsa soodes.

Lubikal on iseloomulik õisik. See on tal lühem kui enamikel teistel meie kõrrelistel. Õisik on munakujuline kuni ovaalne, vahel peaaegu ümar. Kujult meenutab see süstlehise teelehe nutti. Sellise nutitaolise õisiku pikkus on vaid üks-kaks sentimeetrit. Iseloomulik on ka õisiku tume, rohekas või lillakas, vahel peaaegu mustjas värvus.

Lubika tunneb kergesti ära ka ainult lehtede järgi. Ülaküljel on need valkjad, hõbedase või lubjakarva kirmega, alaküljel tumerohelised ja läikivad. Kui lubika leht sõrmede vahelt läbi tõmmata, jääb sõrmedele valge kiht. Lubjarikastele kasvukohtadele ja lubjakarva lehe ülakülgedele viitab ka lubika eestikeelne nimi. Sarnane nimi on tal ka soome keeles, lupikka. Lubika lehtedel on teinegi huvitav tunnus. Lubika vaid mõne millimeetri laiuse lehe keskel märkame kaht läbipaistvat triipu.

Rahvapäraselt on lubikat kutsunud näiteks marjakõrreks, sest tema otsa oli hea korjatud metsmaasikaid lükkida. aasikate valmimise ajaks on lubika kõrred tihti juba kuivanud ja saanud kauni vasekarva helgi. Kõige rohkem rahvapäraseid nimesid viitab lubika sitkusele. Nimelt pidi teda väga raske niita olema - nii kui vikatiga tõmbad, kohe libiseb eest ära. Selle omadusega on seotud nimed libahein, lips ja teised seesugused. Loomasöödana lubikal erilist väärtust pole ja seetõttu teda ka põldudel ei kasvatata. Metsloomad teda vähesel määral arvatavasti söövad.