Eestikeelne nimi harilik luuderohi
Ladinakeelne nimi Hedera helix L.
Rahvapärased nimed jooksvarohi, ehvei, eefeu, aknavääne
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda araalialised, perekonda luuderohi.
Eluvorm Kuni 30 m (Eestis 10 m) kõrgusele tõusev või maapinnal roomav pikaealine igihaljas liaan. Ühekojaline. 
Õis Väikesed kollakasrohelised ja enamasti mõlemasugulised õied paiknevad peenikestel raagudel kerajates sarikõisikutes, mis on tavaliselt omakorda koondunud püramiidjaks pööriseks. Õiekate on kaheli. Kroonlehti on viis, need on veidi lihakad ja 3-4 mm pikad. Õitseb sügisel septembris või oktoobris. Putuktolmleja. Eestis õitseb väga harva.
Vili Kerajas 3-5-seemneline marjataoline herneterasuurune luuvili. Algul on viljad punakaslillad, hiljem tumepruunid või peaaegu mustad. Vilja läbimõõt on kuni 6 mm. Viljad valmivad aprillis ja mais. Viljumist pole Eestis täheldatud.
Leht Nahkjad tume-sinakasrohelised sõrmroodsed 3-5 hõlmaga terveservalised lihtlehed. Õitsevatel vartel on sageli terved rombjad lehed. Lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja on noorena pisut karvased. Leheroots on sageli lehelaba pikkune - 4-10 cm.
Vars Vars on tõusev või roomav, puitunud. Ronib ronijuurte abil mööda puid või muid tugesid.
Maa-alune osa Juurestik pole eriti arenenud.
Paljunemine Paljuneb seemnetega, kuid Eestis vaid vegetatiivselt mullaga kattunud vartest. Paljundatakse sageli vegetatiivselt pistokstest.
Levik ja ohtrus Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ning Põhja-Aafrikas. Eestis areaali põhjapiiril, ainult Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Esineb harva.
Kasvukoht Kasvab niisketes soistes segametsades, salu- ja lodumetsades. Külmahell, kuid varjutaluv. Eelistab värskeid viljakaid niiskemaid muldi.
Koht ökosüsteemis Levib lindude abil, kes söövad vilju. Õied on heaks meeallikaks.
Kaitse II kategooria kaitsealune taim. Meil on kaitse all kui oma levila piiril olev vähese levikuga reliktne liik. Ohustab metsade kuivendamine ja raiumine. Arvukus on ka pärgade punumiseks ja muuks otstarbeks korjamise tagajärjel vähenenud.
Kasutamine Esineb rohkesti kultuurvorme, mis erinevad lehtede kuju, suuruse, värvuse jm tunnuste poolest. Kultuuris kasvatatakse juba antiikajast alates. Eestis kasutatakse haljastuses aedades ja kalmistutel harva (talveõrn), kuid sageli kasvuhoonetes ja toataimena. Kõikides taimeosades on vaigukäigud. Vaigust valmistatakse piirituslakki. Vaiku kasutati varem rahvameditsiinis - aitas keedisvannidena jooksvahaiguse korral. Mõnedel andmetel on teda keedetud õlles luuhaiguste ravimiseks. Taime mahl on olnud tõhus vahend täide vastu, kuid ka mürgine, nahka väga tugevasti ärritav. Lastel võib tekitada raskeid mürgistusi oksendamise ja kõhuvaluga. Mürgistuse korral on hädavajalik kiire arstiabi. Levila lõunaosas on hea meetaim. On vääriselupaikade (VEP) indikaatoriks.
Sarnased taimed Eesti pärismaiste liaanide hulka võib arvata lisaks luuderohule ka hariliku maavitsa ja humala - nemadki on puitunud varrega ja ronivad, aga mitte igihaljad. Humal, harilik maavits ja luuderohi on kõik täiesti isemoodi väljanägemisega ja sassi nad arvatavasti ei lähe. Looduslikku luuderohtu võib Eestis kohata ainult Saaremaal ja Hiiumaal. Teised kaks pärismaist liaani on kõikjal väga tavalised.