Mürkputk
(Cicuta virosa)
mürk, mürkhain, mürgi kaalikas, vesimürk

Mürkputk on taim, mida peaks tundma juba iga väike laps. Põhjuseid on mitu. Ta eluohtlikult mürgine, kuid meil väga sage taim, eriti just mandri järvede kallastel ja muidu niisketes kohtades. Lapsed armastavad paraku närida kõike, mis tundub magus, aga seda just mürkputk ongi. Seega peab teadma, et iga magusat taime ei või närida. Manitsus ei ole liiast, sest mürkputke söömise ei ole mitte ainult lapsi ja kariloomi hukka saanud, vaid ka täiskasvanuid. Kuna mürkputke maa-alune võsu ehk risoom on maitselt lähedale pastinaagile ja välimuselt sellerile, siis on ta viimastega ärasegatult saatuslikuks saanud mõnikord tervele perekonnale.

Ehkki risoom ja juured on mürkputke juures kõige mürgisemad, ei ole ohutud ka teised taime osad. Lehed sarnanevad veidi peterselli omadele ja eksituse korral on neid vastavalt tarvitatud, tagajärjed on loomulikult kurvad. Erinevalt surmaputkest ei vähene mürkputke mürgisus ka taime kuivatamisel, nii et ta jääb alati ohtlikuks.

Tundub, et mürkputk võib väga paljude taimedega segi minna ja teda on peaaegu võimatu ära tunda. Kui te kahtlete mõne taime määramisel või ei tea tema toimeid, siis ei tohi teda mitte mingil juhul maitsta. Parem oleks, kui te isegi ei laseks tema mahlal sattuda paljale nahale: mitmed taimed kahjustavad nahka, osade mürgid tungivad verre ka läbi naha. Kuid nüüd mürkputke äratundmisest. Kõigepealt on tal väga iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogude õõtskamar. Kuivas ei kasva ta kunagi. Teiseks ei ole ta tavaliselt päris püstine taim, vaid alusel ikka veidi kaardunud varrega. Lehed on tal sulgjad, tumerohelised, viimase järgu sulglehekesed on küllaltki pikad ja kitsad, saagja servaga. Parim määramistunnus on aga maa-alune risoom. Selle ülemine osa tuleb tõmmates suhteliselt kergesti välja. Sügisel võib ta olla päris muguljas, kevade poole on aga piklikum, aga siiski jäme. Ja nüüd kõige tähtsam. Kui risoom pikuti pooleks lõigata (vaadake, et seda nuga enne korralikku pesemist toidu valmistamisel ei kasutaks), siis näeme, et see on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Kuid neid kambreid pole alati näha. Kevadel, siis kui mürgisus on just kõige suurem, võivad olla nad liiga kokku surutud (nii et olge otsustamisel ettevaatlikud). Õitsemise alguseks juuni lõpul on kambrid siiski juba nähtavad.

Kui aga õnnetus on siiski käes, siis ei ole aega enam taime määrata. Mürkputke mürgistuse kahtluse korral tuleb kannatanu kiiresti toimetada haiglasse. Esmaabina saab iga inimene kutsuda esile oksendamise, kasvõi lihtsalt näppude kurku ajamisega. Samuti võib anda kannatanule juua kanget kohvi, et ergutada südametegevust. Üheks mürgistusnähuks on meeletu janu. Kuna surm ise saabub enamasti hingamise seiskumise tõttu, siis tuleb vajadusel teha viivitamatult kunstlikku hingamist.