Eestikeelne nimi	mõru-vahulill
Ladinakeelne nimi	Polygala amarella Crantz
Rahvapärased nimed	seebilill, põldkaetis, päevalill, päevitusrohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda vahulillelised, perekonda vahulill.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 5-15 (25) cm.
Õis	Õied on väikesed, kahekülgselt sümmeetrilised, mõlemasugulised, kaheli õiekattega. Nii kroon, tupp kui ka õieraag ja kõrglehed on sinised, harvem lillakasroosad või valged. Tupplehti 5, neist 2 on teistest suuremad: tiivad. Kroon on tiibade pikkune. Õitseb mais ja juunis, vahel kuni augustini.
Vili	Väike äraspidisüdajas kaheseemneline kupar, pikkus 4 mm, laius 3,5 mm. Seemned on heledad, karvased.
Leht	Alumised lehed asetsevad kodarikuna (püsivad ka õitsemise ajal), teised varrel vahelduvalt. Rosetilehed on kuni 3,5 cm pikad ja kuni 1 (1,5) cm laiad, äraspidi munajad, tömbi tipuga. Varrelehed palju kitsamad ja lühemad: pikkus kuni 2 cm, laius 2-4 mm, peaaegu süstjad. Õieraol on varakult varisevad kõrglehed.
Vars	Varsi on mitu, enamasti harunenud, alusel tõusvad.
Maa-alune osa	Juur on peenike, kuid suhteliselt rohkesti harunenud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud Kesk-, Lääne- ja Ida-Euroopas, Lääne-Siberis. Eestis sage.
Kasvukoht	Nii kuivadel kui ka niisketel pärisniitudel, puisniitudel, karjamaadel, vahel loo- ja rannaniitudel, ka turbapinnasel.
Koht ökosüsteemis	Kuivadele niitudele iseloomulik pisike rohttaim.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kasutatud rahvameditsiinis. Nii lehed kui juured on mõruainete rikkad, need aitavad köha ja bronhiidi puhul. Õisi, lehti või varsi käte vahel hõõrudes ja vett lisades hakkab vesi vahutama. See muudab naha puhtaks ja heledaks, nii on võetud maha päevitusepruuni. Samamoodi on võideldud ka näo kõõma vastu.
Sarnased taimed	Vahulilli kasvab Eestis kolm liiki. Mõru vahulill on neist ainuke juurmise lehekodarikuga taim. Ülejäänud kahel liigil on juurmised lehed õitsemise ajaks kuivanud. Hariliku ja tups-vahulille eristamiseks tuleb vaadata õie kandelehte: tups-vahulillel ulatub see puhkemata õiest üle, mistõttu õisiku tipp tundub olevat karvatutiga, harilikul vahulillel on kandeleht õierao pikkune. Ka on tups-vahulille õied lillakamad, harilikul pigem sinised. Mõlemad liigid on Eestis vähem levinud, kui mõru vahulill. Kõigist teistest liikidest eristuvad vahulilled just õite poolest, lähemalt vaadates on need ebahariliku, arusaamatu ehitusega.