Mõru vahulill
(Polygala amarella)
seebilill, põldkaetis, päevalill, päevitusrohi

Vahulilled on väikesed niitude taimed, kes kasvavad nii kuivadel kui märgadel rohumaadel. Mõru vahulillel kujutab üks taim ennast sageli väikest puhmast, kuid tegelikult on tegemist ühe varrega, mis juba alusel haruneb külgharudeks. Taimel on lehekodarik, varred on kaetud aga hoopis kitsamate ja lühemate lehtedega. Lehe kuju meenutab väga lõosilmade lehti, ka õied on viimastele sarnased ja sama pisikesed, kui kõige väiksemaõielistel lõosilmadel. Igal juhul on sarnasust märganud ka vanad eestlased: mõru vahulill on üheks oma nimeks saanud "äraunustamiselill". Eks lõosilmade rohketele nimedele sarnaneb ka vanapoisi-silmavesi.

Kõige rohkem tuntakse vahulille aga seebilille nime all. Ehk olekski talle seebilill nimeks pandud, kui see ei oleks olnud juba varem antud ühele teisele meie taimele. Miks siis seebilill? Eks proovige ise! Kui te hõõrute vahulille õisi, lehti või varsi käte vahel ja siis panete nad pesukaussi, siis näete, kuidas vesi vahutama hakkab. Sel vahul on aga seebist veelgi tugevam puhastav toime. Ta koorib naha nii puhtaks, et mõru vahulill oli isegi noorte eesti neiude ravivahend: teda sai kasutada kosmeetikas. Nimelt on olnud aegu, kus pruun päevitanud nahk ei olnud üldse moes. Sel juhul tuligi appi vahulill ehk päevitusrohi. Tema vahuga pesti nägu, käsi või kogu keha ja päevitus kadus, nahk muutus valgeks, see oli aga neiu puhtuse tundemärk. Samal põhjusel on ta saanud ka nimed päevalill ja päevaseep. Vahulille vaht aitas ka võidelda näol tekkiva kõõma vastu, sellest nimi kõõmahein.

Mõru vahulill pidi endas sisaldama ka üleloomulikke jõude. Kui lehma piim oli halvaks läinud – see tähendab, et oli venima hakanud või vesiseks muutunud – siis oli keegi lehma kadeda pilguga “ära vaadanud”. Selle vastu aitas vahulillega piimapüttide haudumine: keedeti taime pajas ja auru või veega kuumutati pütte. Kuid on ka lihtsalt nende taimede keeduvett lehmadele joogiks antud.

Kogu mõru vahulill on, nagu nimigi ütleb, mõru. Seetõttu pole ta kuigi meelepärane toit koduloomadele. Kuid need mõruained mõjuvad hästi köha ja bronhiidi puhul. Peamiselt kasutatakse ravimina vahulille juuri. Neid võetakse kuivatatult veidi rohkem kui supilusikatäis klaasi vee kohta, keedetakse kümme minutit, jahutatakse ja kurnatakse. Sisse võetakse nagu köharohtu ikka: neli-viis korda päevas, üks supilusikatäis korraga. Mõru vahulill on Eestis tavalisim, kuid ilmselt võib kasutada ka teiste vahulilleliikide juuri. Kõige paremad ravimid on aga hoopis meil mittekasvavad liigid.

Vahulilli kasvab Eestis kolm liiki. Mõru vahulill on neist ainukene juurmise lehekodarikuga taim. Ülejäänud kahel liigil on juurmised lehed õitseajaks kuivanud. Nendel vahe tegemiseks tuleb vaadata õie kandelehte – tups-vahulillel ulatub see puhkemata õiest üle, mistõttu õisiku tipp tundub olevat karvatutiga, harilikul vahulillel on kandeleht ainult õierao pikkune. Ka on tups-vahulille õied lillakamad, harilikul pigem sinised. Mõlemad liigid on Eestis vähem levinud, kui mõru vahulill.