Seebilill
(Saponaria officinalis)
nelgid, talinelk, talituhlid, seebijuured

Seebilill pole meie looduslik liik, kuigi ta on metsistunult tavaline vanemates aedades või teeservadel ja inimasustuse ümbruses. Sageli kasvab ta suurte puhmikutena, milles on palju püstiseid varsi. Välimuselt meenutab seebilill väga floksi või talinelki ja samasuguste nimedega teda ka kutsutakse. Õied on seebilillel eriti sarnased floksi ehk leeklille omadele. Need on värvuselt valged või sageli roosaka kuni lillaka varjundiga. Üpris tavalised on täidisõieliste õitega seebililled.

Rohked õied on seebilillel koondunud varre tippu tihedasse õisikusse. Nii moodustavad seebilille varred koos õitega ilusa puhmiku. Seebilille kui ilutaime väärtuse tõstab aga eriti kõrgele väga kauane õitsemine. Nii on seebilillepõõsas kaunis juunist kuni septembrikuuni, seega kogu suve. Peale õite on kaunid ka seebilille tumedad veidi läikivad lehed.

Seebilillest rääkides peab aga eelkõige peatuma tema juurtel. Õigemini on sel taimel jäme risoom, millest kasvavad välja arvukad lisajuured. Seebilille maa-alused osad sisaldavad rikkalikult vahutavaid aineid. Need ained on küllaltki mürgised ja võivad kariloomadel mürgistusi põhjustada. Niisiis peaks jälgitama, et loomakarja söögimaale ei jääks mõnda metsistunud kohakest rohkete seebililledega.

Samas oskuslikult kasutatuna võivad seebilille risoomid ja juured meile ka kasu tuua. Seebilille juurte raviomadused on tuntud juba antiikajast. Neid on kasutatud mitmesuguste hingamisteede haiguste puhul keedisena või leotisena. Üldse pole aga veel juttu olnud, kust on pärit selle taim nimi. Kui juba öeldud, et juured on vees vahutavad, siis on ilmselt selge, miks taime seebililleks kutsutakse. Huvitav on aga ehk teada, et seebilille juurikaid on tegelikult ka isegi seebi aseainena kasutatud. Seebilille maa-aluseid osi on kasutatud ka tehnikas.