Harilik nurmenukk
(Primula veris)
kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp

Nurmenukk on nii armastatud ja tuntud lill, et talle on läbi aegade antud üle kahesaja nime – ilmselt rohkem kui ühelegi teisele Eestis kasvavale taimele. Enamik nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi õietuppesid või kollaseid õiekroone. Nurmenuku nimede hulgas on näiteks pääsulill, kuldvõti, taevasilm, neiulill ja nii edasi. Sageli kohtab nimesid, kus sees sõnad püksid, kindad, varbad või sõrmed. Halvustavatest nimedest on nurmenuku kohta kasutatud näiteks pasklill, kanapasalill ja kanaperse - need on nähtavasti sobinud kõigi kollaste õitega lillede kohta. Kuid ega nimi lille riku!

Nurmenukul on kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli kasvab nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab kogu ümbruse säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate närtsinud õisikut kandnud varred ära lõikama ja jõudsalt hakkavad kasvama kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad moodustada tiheda vaiba.

Ilu pole ainus, mis nurmenuku väärtuslikuks teeb. Tema kaunitel õitel on tugev lõhn, mis meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust maitsva mee. Nurmenuku noori lehti võib tarvitada värskelt salatina. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värvaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Üheski meie looduslikus taimes ei ole nii palju C-vitamiini kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne kibuvitsaliigi viljad suudavad temaga võistelda. Inimese päevase C-vitamiini vajaduse rahuldab üksainus värske nurmenukuleht. Oskuslikul kiirel kuivatamisel säilib neist 80%. Niisiis on nurmenukulehed ja õied kehale õige kosutavad. Nurmenuku õisi, lehti ja risoomi koos arvukate juurtega kasutatakse ka ravimtaimena. Nurmenukk on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend. Maapealsetel osadel on tugev higistama ajav ja rahustav toime, need võtavad ära peapöörituse ja vähendavad reumavalusid. Nurmenuku juurte kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, sest kangete juurtega on kerge üle annustada, see kutsub esile iiveldust, oksendamist ja kõhulahtisust. Rasedatel, väikelastel ning ülitundlikel inimestel ei soovitata juuri tarbida ning lehtede kogustega ettevaatlik olla.

Nurmenukk on juba pikalt pakkunud huvi teadlastele, seda kasutatakse mudelorganismina niidutaimede ning nende tolmeldajate käekäigu uurimiseks. Huvitav on veel see, et nurmenuku õied on erikaelsed (teaduslikult nimetatakse seda heterostüüliaks): tema õied jagunevad kahtepõhilisse tüüpi. S-tüübil on õies näha ainult tolmukaid, L-tüübil aga üksik emakakael, harvem esineb mutatsiooni tulemusel vahepealsete tunnustega õisi. Eri taimeisendite õite selline jagunemine on tekkinud iseviljastumise vastu, et õietolm liguks eri taimede vahel (risti viljastumine). Risti viljastumine tagab populatsioonis geneetilise mitmekesisuse säilimise, see kindlustab populatsiooni jätkusuutlikkuse, hea tervise juures olevas populatsioonis võiks kahte tüüpi õisi esineda umbes võrdselt. Erikaelsuse avastas Charles Darwin, kes pidas seda üheks oma silmapaistvaimaks avastuseks. Viimasel ajal on nurmenukkude erikaelsust uurinud kodanikuteaduse projekti "Eesti otsib nurmenukke" raames ka eesti teadlased. Kui kevadel nurmenukke näed, eks piilu ise õitesse sisse, et näha nende tüüpi.