Harilik näsiniin
(Daphne mezereum)
naeseniinepuu, nasinad, küüvits, surmalill, metssirel

Näsiniin on väike väheharunev põõsas, keda peaks mürgisuse tõttu igaüks tundma. Hästi märgatav on ta kevadel valgusküllases metsas, kui lehtpuud ei ole veel lehtinud. Siis paistab näsiniin silma oma kaunite roosade õitega. Need meenutavad veidi sireli õisi, lõhnavad aga tugevamini. Selline tugev meeldiv lõhn on vajalik niigi väheste kevadiste putukate ligimeelitamiseks. Putukad saavad näsiniinelt mett, aga näsiniine õied saavad tolmeldatud ja hakkavad kasvama marjad. Sügisel ongi tema teine periood inimesi oma iluga võluda. Siis on põõsa oksad täis oranzpunaseid marju, mis kinnituvad otse oksale. Botaanikud aga ütlevad, et näsiniine marjad on hoopis luuviljad, nagu ploomil. Samuti öeldakse, et õitele ei anna roosat värvust mitte kroonlehed, vaid hoopis tupplehed. Kroonlehed näsiniinel hoopis puuduvad.

Ilupõõsana on näsiniin küll väga kaunis ja hinnatud, kuid siiski ei soovitata teda eriti kasvatada. Põhjuseks on mürgisus. Hobuse võib tappa juba peotäis näsiniine lehti. Mürgistusnähtudeks on esmalt tugev põletus suu limaskestadel. Ka lihtsalt vaigu sattumine nahale põhjustab raske põletuse ning hiljem haavandeid. Kui marjad liiguvad aga suust edasi, siis põhjustavad need kogu seedetee limaskestade põletusi, kõht hakkab valutama, pea ringi käima, tõuseb palavik ja süda hakkab meeletult kiiresti lööma. Võib isegi teadvus kaduda. Surm aga saabub hingamishäirete tõttu. Nii tuleb hoida lapsed näsiniinepõõsastest kaugel, sest nende kaunid marjad ahvatlevad end kindlasti sööma. Õnneks on neil kohe tunda ebameeldiv maitse ja laps pääseb nii vaid kerge mürgistusega.

Olenemata mürgisusest on juba ammust ajast kasutatud näsiniine koort ja vilju ravimina. Eelkõige on nad aidanud erinevate nahahaiguste puhul. Näsiniint kasutatakse isegi teaduslikus meditsiinis.

Palju on näsiniinega seotud pärimusi. Näsiniin olevat pühendatud kevadtaevajumalale. Temaga kaitsti loomi nõidumise eest. Selleks põletati nende all niint või seoti näsiniine niinest tehtud pärg loomale ümber saba. On arvatud, et taskus väikest niinetükki kandes ei hammusta kunagi rästik. Martin Luther kirjutab aga, et kuradid ei julgevat näsiniint närida, sest see põletavat neil kurgus nagu püha tuli. Meditsiinis alustati tema kasutamist seetõttu, et arvati, nagu tuleks kurja kurjaga välja ajada.