Nurmnelk on meie looduslikest nelkides kõige tavalisem. Erinevalt teistest Eesti looduslikest nelkidest on nurmnelgi kroonlehed terved, vaid tipul veidi hambulised, mitte narmastunud nagu nõmm- või aasnelgil. Ka on viimaste õied harilikult mõnevõrra suuremad. See-eest pole teiste nelkide õitel nii ilusat ergast lillakaspunast värvust. Aasnelgi õied on kahvatulillad või roosad, nõmmnelgil valged. Nurmnelk võib kasvada suurte rühmadena ja kaunistada nii tervet aasa.

Kuna nurmnelk kasvab sageli hõreda muruvaibana teiste taimede vahel kuival niidul, siis paistavad tema tavaliselt kuni paarisentimeetrise läbimõõduga õied vaatajale vastu nagu väikesed silmad, sellest ka rahvapärane nimi pääsukesesilmad. Nimedel silmalilled, silmapirdid ja teistel sarnastel on ka teine päritolu. Nimelt on nurmnelki vanarahva poolt arstimiseks kasutatud. Tema maapealsed osad pandi vette keema. Kui need olid mõnda aega keenud, siis eraldati veest taimejäänused ja lasti keeduveel jahtuda. Sellist nelgikeeduvett pandigi valutavatele väsinud silmadele. Niisiis on nurmnelk olnud ravimtaimeks. Tema ilusatest õitest on ka putukatele kasu. Tolmeldavad putukad leiavad neist magusat nektarit. Teiste hulgas külastavad nurmnelgi õisi mesilased, kelle abil saavad ka inimesed nurmnelgist mett.

Peale selle, et nurmnelk on ravimtaim ja meetaim, kasvatatakse teda aedades ilu pärast. Nurmnelki soovitatakse kasvatada kehva mullaga kohtadel suuremate rühmadena või väiksemate padjanditena kiviktaimlates. Mingil juhul ei tasu üle pakkuda nurmnelgi väetamisega. Viljakal mullal hakkab taim liiga vohama, mistõttu taimed venivad välja, muutuvad lopsakaks, aga ei õitse. Et nurmnelgid oleksid ilusad, peavad nad saama kehva liivakat mulda ja kindlasti ohtralt päikest.