Ojamõõl
(Geum rivale)
karukell, kassikellad, mesilill, kinnitushain

Ojamõõl on omapärase välimuse tõttu hästi tuntud taim. Sageli tuleb ta päris majatrepi alla kasvama. Ojamõõla põhilised elukohad on aga ikkagi niisketel niitudel ja metsades, vesistel järve-, jõe- ja kraavikallastel. Mis tõmbab teda siis sageli inimese kodu juurde? See on tema levimisviis. Mõõlade viljad levivad nii metsloomade kui inimeste abil ja sedasi rändabki ojamõõl sageli inimese õuele.

Alustame ojamõõla eluringi vaatamist talvest. Ojamõõl on mitmeaastane, võib öelda isegi, et üpris pikaealine taim. Sellegipoolest ei näe me teda talvel mitte kuskil. Nagu enamikele meie mitmeaastastele taimedele omane, elavad nad talvel maa all. Mulla sees on neil risoom. See võib olla palju suurem kui maapealne vars, vanem on ta aga alati. Risoomis säilitatakse ka suvel kogutud varuained, et suudaks talve üle elada ja kevadel kiiresti tärgata.

Kevadel tõuseb ojamõõla vars võrdlemisi ruttu kuni põlvekõrguseni. Siis ilmuvad õied, see juhtub sageli juba maikuu lõpul. Õied ongi need omapärased taime osad, mille järgi võib ojamõõla eksimatult ära määrata. Kõigepealt torkavad silma nende kellukjas kuju ja tumepunane värvus. Nende tunnuste poolest erineb ta ka meie teisest mõõlast, maamõõlast. Maamõõlal on õied püstised ja kollased. Lähemal ojamõõla uurimisel selgub, et tumepunased ei ole kõik tema õie osad. Teiste suurte lehekeste varjus on sama suured või veidi pikemad lehekesed, mis on küll punaka varjundiga, kuid põhitoonilt siiski kahvatukollased. Need on kroonlehed, mis asetsevad tihedalt vastu tupplehti.