Harilik orashein
(Elymus repens)
seavööt, kargerohi, sõrajuurikas, sörgrohi, vääned

Orasheina tunnevad hästi kõik põllumehed ja aiapidajad. Ta on üks tavalisemaid ja tülikamaid umbrohtusid. Suurtel põldudel kasutatakse temast vabanemiseks mitmesuguseid mürke. Oma väikesel maalapil ei ole aga mürke soovitatav kasutada, sest mürkideta saame tervislikuma toidu. Orasheina hävitamise teeb raskeks tema kiire paljunemine maa-aluste varte ehk risoomide abil. Kõik, kes maad veidi rohkem on kaevanud, on kindlasti kohanud pikki valgeid või veidi kollakaid nööritaolisi vääte. Need kuuluvadki orasheinale. “Väädid” on andnud orasheinale ka hulka rahvapäraseid nimetusi.

Kuidas siis loodusesõbralike vahenditega orasheinast vabaneda? Kuna orasheina maa-alused osad ei asu mullas kuigi sügaval, siis võiks ju mõtelda, et need hävivad kündmisega. Kuid visa umbrohi ei või lubada, et temast nii kergesti jagu saadakse. Orashein aga “lausa naerab põllumehe peale”, kui viimane püüab temast selliste võtetega lahti saada. Kündmine hoopis soodustab orasheina paljunemist - nii tehakse taime pikad risoomid tükkideks ja iga tükk, millel pung küljes, hakkab kiiresti kasvama, annab harusid ja igal sõlmekohal võib kergitada uue võsu maa peale. Nii soovitatakse käituda orasheinaga veidi õrnemalt, et tema risoomid tuleksid mullapinnale tervetena. Väiksema maalapi võiks lihtsalt kaevamishargiga ettevaatlikult läbi tuhnida ja leitud orasheinarisoomid ära hävitada. Suuremal põllul on sobilik äestamine. Pinnale tulnud risoomid tuleb aga kokku rehitseda ja ära vedada.

Rääkisime, et väljakaevatud orasheinarisoomid võiks ära hävitada. Kuid tegelikult ei pea seda ilmtingimata tegema, sest inimesed on neid ka mitmeti kasutama õppinud. Mõnel pool kasutatakse neid isegi toiduks. Selleks tuleb risoomid korralikult pesta. Neist saab magusat siirupit või kanget alkoholi. Kuivatatult ja röstitult on neid lisatud ka kohvi hulka. Samuti on orasheinarisoom tuntud kui ravim, mis soodustab ainevahetust ja uriinieritust. Ta kuulub dieettoitude hulka. Rahvameditsiinis on orasheinal aga veelgi laiem tööpõld. Teda on kasutatud mitmesuguste siseelundite hädade puhul.

Lõpetuseks ka veidi orasheina äratundmisest. Enne taime õisikute ilmumist või väljakaevamist pole seda kuigi lihtne teha, seepärast piirdume õisiku tunnustega. Orasheina õisik on tihe, lapik ja küllaltki pikk. Ta koosneb lapikutest sinakas- või hallikasrohelistest kaherealiselt asetunud pähikutest. Mõnest teisest liigist eristamiseks on vaja teada ka seda, et tema õisik on püstine ning me ei näe temas “karvakesi”, mida kõrreliste puhul kutsutakse oheteks.