Karvane piiphein
(Luzula
pilosa)
kirbulill, maarjakastehein, peavaluheinad, piimasoonerohi
Karvane piiphein on meie piipheintest kõige tavalisem. Miks on tema nimeks hein, sellest saab ilmselt igaüks aru, kes teda näeb. Ta on esmapilgul täiesti heintaime välimusega. Tema lehed on samasugused kitsad ja pikad nagu heinakõrtel. Õisik on piipheintel siiski teistsugune ja vili on hoopis kupar.
Piipheinte lähimad sugulased on hoopis load. Kui teile meenub, kuidas näeb välja hariliku loa õisik, siis karvase piipheina oma on enam-vähem samasugune. Ta on ainult palju hõredam. Karvase piipheina õisikus asuvad väikesed läikivad kastanpruunid õied tavaliselt ühekaupa - hea tunnus, mis eristab karvast piipheina kõigist teistest piipheina liikidest.
Oma tagasihoidlikus hiilguses õitseb karvane piiphein metsaalustes juba varakevadel, aprillis. Sageli on muld alles külmunud, kui karvane piiphein juba õitseb. Tolmukate värvi järgi paistavad väikesed õied kollakad, õiekattelehed on hoopis läikivad kastanpruunid. Lehed on karvasel piipheinal kõigiti nime väärt. Need on rohkete pikkade karvadega, mis on sama õrnad kui udusuled ja hõljuvad kergelt ka vaikses tuules. Pehmete karvadega on kaetud nii selle taime lehe pind kui ka servad. Õigupoolest on karvased ka teiste piipheinte lehed, miska selle tunnuse järgi teda teistest eristada ei saa.
Mida on aga piipheintel piipudega pistmist? Arvatavati viitab nimi just karvasele piipheinale, kelle üksikud õied pikkadel raagudel olevat piibutaolise hoiakuga. Teisalt võib tegu olla laenuga soome keelest, kus piipheinu nimetatakse piippo. Eestis on levinud ka nimed kirbulill ja kirbuhein, mis sobivad taimele hästi. Piipheina viljad ja seemned on väikesed ja läikivad pruunid nagu kirbud.
Mõned rahvapärased karvase piipheina nimed viitavad taimega ravitsemisele. Peavaluheinast olla valmistatud rohtu peavalu vastu. Selleks keedeti taime ummukses ja joodi saadud vedelikku. Piimasoonerohtu tarvitati aga siis, kui lehmad hästi piima ei andnud. Rohud keedeti pajas ja saadud vett anti loomadele juua.