Lehitu pisikäpp
(Epipogium aphyllum)
leheta habekäpp, punase kannusega käpp

Lehitu pisikäpp on meie looduslikest orhideedest üks haruldasemaid. Nii on ta võetud kõige rangema kaitse alla. Kohata võib teda eelkõige Ida-Eestis Alutaguse varjukates tihedates ja niisketes kuusikutes, kus kasvab ka haaba ja leppa. Kuid teadaolevates kasvukohtadeski ei leia botaanikud teda igakord üles. Nii võib mõni lehitu pisikäpa kasvukoht teadmatuse tõttu hävida. Lehitu pisikäpp võib ennast aastaid maapeal mitte näidata, siis aga ilmub välja endisest kasvukohast mitu meetrit eemal. Selline salapärasus ja ka sünge märjavõitu kasvukoht teevad pisikäpast müstilise taime. Kõige paremini on see kajastunud tema inglisekeelses nimes “Ghost orchid”. Tõlkes tähendab see kummitusorhideed.

Miks elab see taim nii omapärast elu? Asi saab alguse sellest, et lehitul pisikäpal pole ei lehti ega klorofülli. Seega erineb ta enamikest maailma taimedest juba rohelise värvi puudumise tõttu. Kuid klorofüllita taim ei saa ka päikesevalguse energiat püüda. Seega ei ole lehitu pisikäpp võimeline suhkruid tootma. Nii sarnaneb ta rohkem liikumatule maa küljes kinni olevale loomale kui taimele.

Seega vajab lehitu pisikäpp elamiseks abilisi. Lahkelt on platsis seened. Ilma seenteta ei idane ka pisikäpa seemned. Tavaliselt ta siiski seemnetega ei paljune, sest pisikäpa seemned jäävad enamasti tolmeldajate vähesuse tõttu valmimata. Seened on aga kokku kasvanud taime maa-aluse varrega, risoomiga. Lehitu pisikäpa risoom on väga huvitava kujuga. See on rohkesti harunev, kuid kõik harud on väga lühikesed. Niisugusena meenutab ta väga koralle. Huvitav on, et juuri lehitul pisikäpal polegi. Taime õitsev vars kasvab ainult risoomi kogunenud varuainete arvel. Nii on risoom peale õitsemist läbi kurnatud ja suur osa sellest sureb. Taime kosumiseks kulub aga sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemisjärgsel aastal lehitut pisikäppa enam ei leia.

Kuid nagu öeldud, paljuneb lehitu pisikäpp seemnetega harva, võib aga peale näilist puhkepausi ilmuda maapinnale hoopis endisest erinevas kohas. Selles on süüdi taime risoomi abimehed. Nimelt kasvavad temast välja mõned võsundid, mis võivad maa sees emataimest küllaltki kaugele roomata. Võsundid ongi lehitu pisikäpa peamisteks paljunemisvahenditeks.

Natuke peab rääkima ka pisikäpa õisikuvartest. Nagu öeldud, pole neis rohelist värvi, need on kahvatukollased. Õied ise on samuti kahvatukollased, kuid samas küllaltki suured. Huvitav on see, kuidas õite huuled ja kannused end otse üles taeva poole hoiavad. Nii paistab pisikäpa õie kannus üles kergitatud kikkhabemena. See omapära kajastub muide selle taime ametlikus ladinakeelses nimes. Õitest rääkides olgu veel öeldud, et neil on huvitav lõhn. Mõned väidavad, et see on meeldiv banaanilõhn, teised jälle, et nii haisevad uued kummijalanõud.