Eestikeelne nimi	lehitu pisikäpp
Ladinakeelne nimi	Epipogium aphyllum (F. W. Schmidt) Sw.
Rahvapärased nimed	leheta habekäpp, punase kannusega käpp (varem kasutusel olnud nimed, päris rahvapäraseid nimetusi pole teada)
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda käpalised, perekonda pisikäpp.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline klorofüllita rohttaim. Kõrgus 10-20 cm. Taim saab elada ainult sümbioosis seenega.
Õis	Mõlemasugulised lühikestel raagudel rippuvad lõhnavad küllaltki suured õied. Õiekattelehed on kahvatukollased, huul kolmehõlmaline, 1 cm pikkune, suure keskmise hõlmaga. Huult katavad purpursed või violetsed näsad, huule tipp on veidi üles suunatud. Õiel on 0,5 cm pikkune kannus, mis on suhteliselt jäme, püsti suunatud. Õite kandelehed on kilejad, valkjad, suured, kuni 1 cm pikkused. Õied on koondunud enamasti 2-4-kaupa hõredasse tipmisesse õisikusse, mis on noorelt veidi longus, hiljem püstine. Õitseb juulis ja augustis, kuid sageli mitmeaastaste vaheaegadega. Putuktolmleja. Kannuses on ka nektarit.
Vili	Viljaks on lühike ümar kupar, kuid vilju taimel tavaliselt ei arene.
Leht	Varre alusel on 2-4 kilejat lehetuppe, normaalseid lehti taimel pole.
Vars	Maapealne vars on püstine, mahlakas, veidi läbikumav, kahvatukollane. Ta on alusel küllaltki jäme, kuid järsult ahenev, ümbritsetud kilejate lehetuppedega.
Maa-alune osa	Risoom on paljude lühikeste lihakate harudega, veidi koralle meenutav, väheste pikkade peenikeste võsunditega. Juuri taimel pole. Pärast õitsemist sureb suur osa risoomist kurnatuse tõttu. Risoom moodustab mükoriisa, ilma milleta taim elada ei saa.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt vegetatiivselt risoomivõsunditega, väga harva ka suguliselt seemnetega. Seemnete idanemiseks peab mullas leiduma sobiv seen.
Levik ja ohtrus	Levinud katkendlikult peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis ning Kaug-Idas, Jaapanis ja Himaalajas. Eestis on ta väga haruldane, leitud peamiselt Kirde-Eestist.
Kasvukoht	Kasvab varjukates ja niisketes salu- ja lodumetsades.
Koht ökosüsteemis	Taimele on eluliselt vajalik sümbioos seentega (mükoriisa ja seemnete idanemine). Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit. Tolmeldavad ilmselt peamiselt kimalased.
Kaitse	I kategooria kaitsealune taim. Taime ohustavad nii maaparandustööd, tallamine kui elupaikade kadu.
Kasutamine	Ilus metsalill, ei oma majanduslikku väärtust.
Sarnased taimed	Teist sedavõrd omanäolise välimusega taime Eesti looduses ei kasva. Sellegipoolest kasvab klorofüllita taimi Eestis teisigi, näiteks seenlill, käopäkk ja pruunikas pesajuur - kõik nad on oluliselt tavalisemad ja võib-olla mitte sedavõrd kummalised kui lehitu pisikäpp, ghost orchid. Lehitule pisikäpale sarnaneb natuke haldjaking (Calypso bulbosa), orhideeliik, kes levib päris laialt Soomes ja Rootsis. Põhimõtteliselt võiks ta ka Eestis kasvada - aga keegi pole seni leidnud.