Loomulikult paljuneb valge madar ka seemnete abil ja seejuures ei saa sugugi öelda, et see oleks vähetähtis levimisviis. Valge madar on meie üks suurema õite ja viljade arvuga madaraliike. Tema õied on küll suhteliselt väikesed, ent koondunud pikka ja küllaltki kitsasse tipmisse kobarasse. Määramisel on valge madara jaoks olulised tunnused õite valge värvus ja õiekrooni jagunemine neljaks teravaks tipmeks.

Valge madar on olnud tuntud pehme madarana (Galium mollugo), kuid tänapäeval loetakse neid eraldi liikideks. Valgel madaral on õied 3-5 mm läbimõõduga tihedas õisikus, pehme madara 2-3 mm läbimõõduga õied paiknevad hõredas õisikus. Ka õisikuraod on valgel madaral vähem harali kui pehmel madaral. Valge madar on väga tavaline, pehme madar on levinud Eestis hajusalt. Ometi on liigid niivõrd sarnased, et võivad anda ka hübriide.

Õite värvi poolest erineb valge madar väga sarnasest hobumadarast, mille õied on kollased. Viimane kasvab sagedamini Põhja- ja Lääne-Eesti paepealsetel aladel. Kuid võib tekkida küsimus, kas enne ja peale õitsemist ei saagi neil vahet teha. Saab küll. Selleks tuleb katsuda vart. Pehme madara vars on selgesti kandiline, hobumadara oma ruljas. Et need kaks liiki on siiski väga lähedased, näitab ka tõsiasi, et üpris sageli võib kohata kahvatukollaste õitega kollakat madarat (Galium × pomeranicum), kes on tekkinud hobu- ja valge madara ristumisel saadud viljadest. Samuti näitavad sarnasust vanarahva pandud nimed: valge madara kohta on sageli kasutatud nime hobumaitsed.

Valge madar on inimesele küll suhteliselt kasutu, kuid ta ka ei sega meie elu. Loomadele kõlbab ta teiste heintaimede hulgas ka toiduks, ehkki tal mingit erilist väärtust ei ole. Mingi kasutusala on siiski vanarahvas nii tavalisele taimele pidanud otsima. Valge madaraga hautati vanasti pütte, sellest ka nimetus “pütiautamiserohi”. Sarnaselt värvmadarale on ka valget madarat kasutatud värvimisel.