Pohl
(Vaccinum vitis-idaea)
paluk, poolamari, poolgad, kuradimari

Pohl on hõredate männimetsade taim. Tema marjade hea maitse üle ei vaidle ilmselt keegi. Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks. Seda olete kindlasti isegi märganud. Kui mustikad riknevad soojas seistes mõne päevaga, siis pohlad võivad sageli mitu kuud värsketena seista. Sama lugu on ka mustika ja pohla keedisega.

Pohla puhul ei ole muret, et ta meid või meie riideid liiga ära määriks. Pohl on punase, kuid mitte eriti mahlase ja üldsegi mitte määriva viljalihaga. Samas on pohlamarjadel meie erituselundkonna tööd parandav toime. Viimase toime poolest on aga eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse kas teed või keedist. Ravimiks tuleks pohla lehti koguda kevadel pärast lume sulamist. Kuna pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat, siis ei ole selles midagi imelikku. Kevadel kogutakse neid lihtsalt seepärast, et siis on neis kasulikke toimeaineid kõige rohkem. Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti.

Pohlamarju söövad paljud metsalinnud, kes levitavad nii marjade sees peituvaid seemneid. Kuid seemnetega paljunemine pole pohla jaoks enamasti üldse tähtis. Rohkem levib ta hoopis maad mööda. Kuidas see käib? Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju.

Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev.