Eestikeelne nimi (harilik) pohl
Ladinakeelne nimi Vaccinum vitis-idaea L.
Rahvapärased nimed paluk, poolamari, poolgad, kuradimari
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda mustikas.
Eluvorm Mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas pika risoomiga, millest kasvab arvukalt ühe taime osapõõsaid. Kõrgus 5¼25 (30) cm. Esmane põõsas elab 10¼15 aastat, pikem pole ka osapõõsa eluiga.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Kroon on 4¼5 tipmega, kujult kellukjas või kupjas, suhteliselt avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga. Krooni pikkus on 4¼6,5 mm. Õied asuvad 3¼12-kaupa tipmises kobaras. Õitseb mai lõpul ja juuni alguses, vahel sügisel ka teistkordselt. Putuktolmleja.
Vili Kerajas mari, mille läbimõõt on 7¼12 mm. Värvuselt algul valge kuni roosakas, valminult ere- kuni tumepunane. Kobar on longus, tipmised viljad on väiksemad. Viljad valmivad augustis ja septembris ning püsivad talveni, osa isegi üle talve.
Leht Äraspidimunajad, veidi tagasikäändunud terve servaga, nahkjad, lühirootsulised lihtlehed. Lehe ülakülg on läikiv, puhas- kuni tumeroheline, alakülg heledam ja matt. Lehe pikkus on 8¼20 (35) mm ja laius 5¼15 mm. Lehtede iga on 2¼4 a.
Vars Maapealsed varred kasvavad 3¼5 a ja lõpetavad arengu õitsemisega. Ühel osapõõsal tekivad ka varre alumisest osast uinuvatest pungadest asendusvõrsed ja seda 4¼5 korda.
Maa-alune osa Risoomid hakkavad kasvama 4¼5-aastastel taimedel uinuvatest pungadest. Algul on risoom valge või roosakas, hiljem helepruun ja kaetud hõredalt kilejate soomusjate alalehtedega. Risoom ei tõuse kunagi maapinnale, vaid annab 10¼50 cm kaugusel emataimest haru, mis tõuseb püstise taimena maapinnale. Risoomil areneb arvukalt lisajuuri.
Paljunemine Paljuneb peaaegu ainult vegetatiivselt risoomiharudega, seemnetest tärganud taimi leidub väga harva niiskematel ja lagedamatel kohtadel.
Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas ning Aasia ja Põhja-Ameerikas okasmetsa- ja tundravööndis. Kaug-Idas on levinud ka segametsade alale.
Kasvukoht Kasvab õhulise mullaga liivastel muldadel männimetsades: peamiselt palumetsas, aga vähem ka nõmme- ja loometsas (harva laanemetsas), kuivemates rabaservades, või raba- ja soometsades.
Koht ökosüsteemis Õied on avatud ja nii on taimel palju tolmeldajaid. Teiste hulgas saavad nektarit mesilased. Marju söövad paljud metsalinnud, kes samas levitavad taime seemneid. Kasvab sageli samadel aladel mustikaga, ehkki enamasti viimasest kuivemates kohtades.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Marjad on väga väärtuslikud, sisaldavad inimesele soodsas vahekorras suhkruid ja happeid. Seisavad nii toorelt kui ka keedetult paremini kui teised metsamarjad. Kasutatakse keedisena, moosina või konservidena. Pohlalehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks.