Põldmagun
(Papaver dubium)
kukelõtt, põldmoon, kukeheldaroos, kahtlane magun

Põldmagun on meil küllaltki harva kohatav põlluumbrohi. Teda võib leida kogu Eestis, kuid alati kasvab ta vaid üksikute taimedena. Sagedamini leidub põldmagunat Lääne-Eestis ja meie saartel. Nii pole ta üldsegi tülikas umbrohi. Seda enam, et tema juurestik on üpris vähe arenenud ja ülestõmbamisega pole mingeid probleeme - kui ka mõni väike juurejupp jääb mulda, siis sellest enam uut taime ei tule. Põldmagunal on vaid üks elueesmärk: tärgata seemnest ja sirguda kiiresti suureks, et anda oma seemned jätkamaks elu järjepidevust. Temasuguseid taimi nimetatakse efemeerideks. Efemeerid on taimed, kes on väga lühiealised ja on täielikult kohastunud vaid seemnete kasvatamiseks.

Nii on ka põldmagunaga. Kui teda uurida, siis paistab tema kasinus igalt poolt välja. Juurestik on tal võimalikult väike, sellele kulub vähe energiat. Vars on harunev, et vilju saaks rohkem kasvatada. Lehti on vähe, täpselt nii palju kui läheb tarvis päikesekiirte püüdmiseks, et kasvatada seemneid. Kuid õied on suhteliselt suured ja erksa punase või roosa, vaid harva valge värvusega. Nii meelitavad nad juba kaugelt putukaid ligi. Kohalerutanud kimalased tolmeldavad emakad ära ja seemned saavadki arenema hakata. Ka tolmeldamine on suhteliselt kindel, sest rohked tolmukad asetsevad ringina otse laia suudmega emaka ümber. Kimalane, kes õiele laskub istub pea alati ka laiale emakasuudmele ja lill ongi oma tahtmise saanud.

Põldmagun on ka hea inimese sõber. See seisneb selles, et ta levib sinna, kus inimene liigub. Nii kasvab ta peale põldude veel sageli jäätmaadel, teeservades, prahipaikadel ja ka raudteede ääres. Muide peaaegu kogu Euroopas ei ole ta mitte põline taimeliik vaid just tulnukas, kes on kandunud laiali inimese abiga.

Ka põldmagunale on iseloomulik valge piimmahl, nagu teistelegi magunaliikidele. See piimmahl on mürgine ja seetõttu tuleb hoiduda selle sattumist silma ja suhu. See hoiatus käib eriti laste kohta, kes kindlasti neid kauneid lilli korjavad. Peagi tuleb neil pettuda, sest nii käes hoides kui ka vaasis närtsib põldmagun üpris ruttu - pole ju tema eesmärgiks inimesele ilu pakkuda. Kuid hästi sobib ta juunis ja juulis kaunistama lillepeenraid.

Ära tunneb põldmaguna teiste seast pikkade haraliste karvade järgi, mis katavad kogu taime: nii varsi, lehti kui õienuppe. Kuid tekkinud vili, kupar, on alati paljas. Teiseks tunnuseks on kupra kuju. See on väga peenike, laiusest tunduvalt pikem ja alusel pikalt ahenev.