Roomava tulika tunneb ära roomava kasvuviisi järgi. Roomavad tema maapealsed varred, mis ulatuvad taimest mitmekümne sentimeetri kaugusele. Sellised roomavad võsundid juurduvad kergesti sõlmekohtadest. Juurte kohale tekib uus lehekodarik ja kasvabki uus taim. Nii võib roomav tulikas vallutada kiiresti suure maa-ala. Lisaks maapealsele varrele on roomaval tulikal lühike maa-alune vars, risoom, millel omakorda ohtralt peenikesi juuri. Roomava tulika kuldkollastes, tüüpilistes tulikaõites valmib kiiresti ja ohtralt üheseemnelisi kukkurvilju, pähklikesi, mille abil saab edukalt hõivata kaugemaid alasid kui mõned ruutmeetrid enda ümber.

See kõik kokku, edukas vegetatiivne ja generatiivne paljunemine, võib roomavast tulikast üsna tüütu umbrohu teha. Roomavat tulikat kohtab kõige erinevamates kasvukohtades. Lisaks erinevatele looduslikele kooslustele levib ta väga tublilt ka inimese poolt tugevasti muudetud keskkonnas: põldudel, aedades, teeservadel ja nii edasi.

Roomaval tulikal on veel üks küllaltki hea määramistunnus. Nimelt on harilikult tema varte alumised osad lillaks värvunud. Seda on eriti hea teha siis, kui taim kasvab tõusvate vartega ega ole seetõttu sõlmekohtadest juurdunud. Niisugusena võib roomavat tulikat kohata näiteks niisketel tiheda rohukamaraga niitudel. Seal ei ole tal võimalik nii palju roomata, sest mullani pääseb niikuinii väga harva. Õied on tal sarnased teiste tulikate omadele, kuid lehtedes on väike erinevus. Need pole tavalised lihtlehed, vaid ilusate rootsuga varustatud lehekestega käelaba meenutavad liitlehed. Nagu ikka on varrelehed väiksema rootsuga või hoopis ilma.

Kõikidele tulikatele sarnaselt on mürgine ka roomav tulikas, ehkki vähem kui meie teised liigid. Seda peab arvestama loomi karjamaale lastes. Loomadest mõjuvad tulikad eriti veistele, hobustele ja lammastele. Neil võivad tekkida kõhuhädad, lehmadel väheneda piimaand.