Harilik silmarohi
(Euphrasia officinalis)
silmalilled, silmalehed, kärnarohi, arnekahain

Silmarohu nimeks on silmarohi loomulikult seepärast, et teda on kasutatud silmade ravitsemisel. Hästi aitab ta näiteks kõikvõimalike silmapõletike, ka allergiliste põletike korral. Rohu valmistamiseks tuleks võtta kaks supilusikatäit ürti kolme klaasi keeva vee kohta. Segu peaks seisma kaanega kaetult seni, kuni on ära jahtunud - nii nagu teegi tegemine käib. Seejärel ongi ravim kasutuskõlblik. Olgu siinkohal ka meelde tuletatud, et ürt on taime maapealse osa ülemine ots koos õitega. Nii ongi endale kõige mõttekam silmarohtu koguda õitsemise ajal.

Kuid silmad pole ainukesed, mis sellest taimest abi võivad saada. Mitmeti on leidnud kasutamist ka selle taime tee. Viimane on nii allergia- ja põletikuvastase kui ka lihtsalt rahustava toimega. Teda soovitatakse allergilise nohu, hingamis- ja seedeteede põletike puhul. Lisaks öeldule on teada ka silmarohu kõhtukinnistav toime.

Silmarohu kogumiseks on veel üks kenake põhjus. Nimelt on ta umbrohi, mis võtab niidul kõrrelistelt vee ja toitained ära. Silmarohi ise on väheväärtuslik toit kariloomadele, kõrrelised aga parimad, millest koduloomad unistada võivad. Võib mõelda, et ju peavad silmarohul siis igale poole ulatuvad juured olema. Tegelikult on hoopis vastupidi: tema juurestik on väga nõrgalt arenenud. Põhjus on hoopis selles, et tema juurtel on erilised väljakasvud, mille abil tungib ta kõrreliste, kuid ka tarnade juurtesse. Nii ei võta ta toitaineid ja vett ära mitte mullast vaid otse teiste taimede juurtest. Seega võime silmarohtu pidada umbrohuks ja karja- ning heinamaadel peaksime püüdma temast vabaneda. Selle eesmärgi täitmiseks on taime ärakorjamine enne õitsemist küllaltki hea vahend, sest silmarohi on üheaastane ja kui seemned ei valmi, ei tule uuel suvel ka uusi taimi. Kui aga silmarohtu kasvab meie maalapil palju, siis ei ole võimalik ega mitte ka vajalik kõiki taimi ravimiseks koguda. Kõige lihtsam tema vastu võitlemise viis on varajane heinamaa niitmine. Silmarohi hakkab õitsema muide juba juunikuus ja siis oleks ka viimane aeg niitmine käsile võtta. Üks päästeabinõu on aga veel: väetamine. Sel juhul saavad teised taimed silmarohust ise jagu ja kasvavad viimasest lihtsalt üle.

Silmarohu äratundmine pole kuigi keeruline: tal on sügavalt hambulise või peaaegu lõhestunud servaga tumerohelised munajad lehed ja pisikesed valkjad või violetsed õied, mille kroonil on selgesti näha ka kollane laiguke. Leides sellise taime võite öelda, et olete leidnud hariliku silmarohu, kuid tegelikult on botaanikud teinud selle taime juures ühe suure segaduse. Nimelt algul oligi maailma taimede nimestikes vaid üks silmarohu liik, kuid nüüd on see üks lahutatud enam kui sajaks. Eestis esineb neist umbes kümme liiki, kuid nende eristamine ilma heade suurendavate vahenditeta pole mõeldav ja seega piisab looduses enamasti teadmisest, et tegu on silmarohuga.