Harilik sinilill
(Hepatica nobilis)
keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane, siniülane

Harilik sinilill on inimpelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Aastakümneid tagasi rahvuslille valides kaaluti viimastena just rukkilille ja sinilille vahel. Kahjuks ei osata sinilillega alati ilusti ringi käia. Varjukaid metsi, kus ta elab, ei tohiks hävitada. Vaasipanemiseks ei tohiks teda ühest kohast liialt palju korjata. Ja lubamatu on korjates vigastada mullas olevat risoomiga. Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse alla võtma, nagu ta paljudes Euroopa maades juba on.

Sinilillel on rida huvitavaid kohastumusi. Ta on harjunud elama suvel varjukas, kevadel valgusküllases salumetsas. Tema valgusenõudlus on aasta jooksul vähenev. Tema laiad ja päikesekiirtega risti asetsevad tumerohelised lehed püüavad piisavalt valgust ka hämaras metsas. Lehtede tumeroheline värv viitab klorofülli rohkusele. Sinilille lehed elavad tavaliselt 13-14 kuud. Seega annavad eelmise aasta lehed taimele jõudu ka varakevadise õitsemise ajal. Sinilill õitseb enne kui puud lehte lähevad, sest siis on valgust rohkem. Õiepungad arenevad juba eelmisel suvel ja peidavad end talvel mulla pindmistes kihtides. Osa neist saab parasiitseente või loomade tõttu hukka, kuid need, mis ellu jäävad, saavad kevadel avaneda kohe esimeste soojade ilmadega. Kui sinilille varsi täpsemalt vaadata, siis näeb, et need on karvased, see kohastumus on kevadiste külmade vastu.

Huvitavat on sinililles palju. Kas teadsite, et tema seemneid levitavad eelkõige sipelgad? Selleks on taimel kaks võtet. Esiteks pööravad sinilille algul lühikesed kuid õitsemise lõpuks küllalt pikad punakad õieraod end viljade valmimise ajaks peaaegu vastu maad. Nii saavad sipelgad seemned kätte. Kuid ega sipelgad neid heast tahtest laiali kanna! Seemnete küljes on väike toitev kehake. Just selle järele sipelgad lähevad. Saaki koju vedades jääb mõni seeme ikka kuhugi maha või süüakse lisand ära ja seeme jäetakse laokile - võib-olla uude sobivasse kasvukohta.

Eelkõige tuntakse sinililli õite järgi, kuid harva teatakse sinilille õie osade nimetusi. Need kaunid sinised, harvem ka roosad, lillad või valged, on tupplehed. Ja rohelised lehekesed õie alusel ei ole siis mitte tupplehed, vaid kõrglehed, mis kinnituvad õieraagudele. Kroonlehti sinilillel polegi.

Sinilillest oleks palju rääkida, kuid piirdugem vähesega. Olgu öeldud, et teda on kasutatud mitmete haiguste vastu, aga tasub teada, et kogu taim on mürgine, ning tänapäeval on palju ohutumiad ravimeid olemas. Mürgisusega peab arvestama ka õisi korjates. Nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi, on ju sinilill tulikaliste sugukonnast, millele mürgisus igati omane on. Süüa sinilille ühelgi viisil ei tasu, sest on tervisele tõsiselt ohtlik.