Eestikeelne nimi	harilik sinilill
Ladinakeelne nimi	Hepatica nobilis Schreber (vana nimi Anemone hepatica L.)
Rahvapärased nimed	keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda sinilill.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10-20 (25) cm.
Õis	Mõlemasugulised lahklehise õiekattega õied, mille alusel on kolm rohelist, umbes 1 cm pikkust kõrglehte. Tupplehti on (5) 6-7, taevassinised, harvem roosad või valged. Kroonlehed puuduvad. Tolmukad on valged, punase tolmukapeaga. Õied paiknevad vartel üksikult, läbimõõdus 2-3 (4) cm, avatud 8-10 päeva, sulguvad öösel ja halva ilmaga. Ühel taimel moodustub looduses 8-12 õit. Õiepungad tekivad suvel või sügisel. Õitseb aprillis ja mais. Vahel õitsevad sügisel veel teist korda.
Vili	Piklikud siidkarvased lühikese nokaga pähklikesed. Peale õitsemist painduvad õievarred maapinnale. Seemne alusel on õlirikas lise. Valmivad juunis. Levivad peamiselt sipelgate abil.
Leht	Lehed talvituvad juurmise kodarikuna. Noored lehed tekivad kevadel peale õitsemist, on algul tihedalt siidkarvased, hiljem muutuvad nahkjateks ja siledateks. Pealt tumerohelised, alt punakaslillad. Kujult südaja alusega, kolmeks hõlmaks jagunenud. Asetsevad risti päikesekiirtega. Õie alusel on kolm kõrglehte.
Vars	Õisi kandvad varred on peenikesed, punakaspruunid ja karvased.
Maa-alune osa	Risoom on lühike, veidi viltune, tumepruun, kaetud valgete soomusjate piklik-munajate alalehtedega. Asub 2-4 cm sügavusel. Rohkete niitjate lisajuurtega, mis ulatuvad 15-20 (25) cm sügavusele.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil, mille külgpungadest tekkinud harudele võib kasvada maapealne osa. Paljundatakse nii vastvalminud (kaotavad kiiresti idanemisvõime) seemnetega kui taime jagamise teel.
Levik ja ohtrus	Levinud Ida-Euroopas ja Skandinaavias, Kesk-ja Lääne-Euroopas katkendlikult. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab leht- ja segametsades, puisniitudel, põõsastikes, sageli sarapikes. Loo-, salu- ja vähem laanemetsas. Varjulembene. Eelistab kobedat huumusrikast mulda. Pinnase ülakiht peab juurte arenguks olema piisavalt niiske.
Koht ökosüsteemis	Seemneid kannavad laiali peamiselt sipelgad, kes saavad söögiks seemnete küljes oleva õlirikka lisandi. Talvituvaid pungi söövad hiired, kahjustavad seened.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Taim on mürgine, eriti risoom. On varem kasutatud ravimtaimena hingamisteede- ja kõhuhaiguste korral. Rahvameditsiinis koguti õisi ja noori, alt viltjaid lehti, karvaseid varsi. Teed tarvitati reuma, hambavalu ja lastel esineva nahatuberkuloosi, vähem kopsutuberkuloosi korral, sisalduvate parkainete tõttu samuti maksa- ja sapiteede haiguste puhul. Sobilik aedades ilutaimena, ka ajatamiseks. Dekoratiivsed on nii õied kui lehed. Korjamisel nahale sattunud mahl võib põhjustada põletuste ning villide teket. Kuivamisel tekib taimes südamemürk. Mürgisuse tõttu ei soovitata ravimiseks kasutada.
Sarnased taimed	Sinilille igihaljad juurmised lehed sarnanevad kõige rohkem metspipra lehtedega, lisaks kasvavad mõlemad sarnastes kasvukohtades. Sinilille lehed on väga iseloomulikult kolmeks hõlmaks jagunenud, metspipra lehed on täiesti ümarad. Aedades kasvatatakse lisaks harilikule sinilillele ka tema lähedasi sugulasi, perekonnakaaslasi, kes näevad välja täpselt nagu harilikud sinililled, aga midagi oleks nagu valesti...