Eestikeelne nimi	täpiline surmaputk
Ladinakeelne nimi	Conium maculatum L..
Rahvapärased nimed	kooljaputk, kooljapütsk, mürkhain, hullud peetersilid
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda sarikalised, perekonda surmaputk.
Eluvorm	Kaheaastane ühekojaline mürgine rohttaim. Kõrgus 0,6-1,2 (2) m.
Õis	Õied enamasti mõlemasugulised, harvem esinevad isasõied. Õiekate kaheli. Kroonlehed valged, äraspidi südajad, vaid veidi pügaldunud tipuga. Õied on koondunud sarikatesse (neid on 12-20), mis omakorda liitsarikatesse. Liitsarikaid on taimel palju, moodustavad pöörise. Katis koosneb väikestest valkja äärisega lehekestest. Osakatis on ühekülgne, "poolik", koosneb 3-5 (6) kileja äärisega lehekesest, need on alusel laienenud ja omavahel kokku kasvanud. Õitseb juuni teisest poolest augustini. Putuktolmleja.
Vili	Kaksikseemnis on peaaegu kerajas, külgedelt pisut lapik, osaseemnis viie kõhretaolise lainja ribiga, paljas, pikkus üle 3 mm.
Leht	Paljad pehmed kolmelisulgjad liitlehed, üldkujult kolmnurkjad. Alumised õõnsatel rootsudel, ülemised peaaegu rootsutud. Alumised lehed suured: pikkus 30-60 cm, laius kuni 40 cm, viimase järgu sulglehekesed sügavalt lõhestunud, teritunud tipuga, vahel valkja ogatipuga. Ülemised lehed väiksemad, vähem jagunenud, lühikese kitsa valgeääriselise tupega, rootsutud.
Vars	Vars on õõnes, punakate laikude või täppidega (eriti alumises osas), peente vagudega, paljas. Värvuselt veidi sinakates toonides roheline. Ülaosas harunenud.
Maa-alune osa	Tugev paksenenud peajuurega sammasjuurestik.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, Lääne-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Põhja- ning Lõuna-Ameerikas, ka Uus-Meremaal, Jaapanis ning Lõuna-Aafrikas esineb tulnukana. Eestis hajusalt.
Kasvukoht	Kasvab enamasti prahipaikades, elamute ümbruses, teeservadel ja võsastikes. Looduslikes tingimustes sagedamini lamminiidul, metsaservades, mererannikul.
Koht ökosüsteemis	Kõigile loomadele mürgine. Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Õitel võib näha ka neist toituvaid putukaid, siklasi.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kogu taim on väga mürgine, eriti aga viljad. Mürgistusnähtudeks on kõrvetus suus, nägemishäired, nõrkus jalgades, häired kesknärvisüsteemis. Raskematel juhtudel tekib keele halvatus, silmapupillide laienemine, peapööritus, oksendamine, kõhulahtisus, külmatunne. Lõpuks tekib tuimus, halvatus alates labajalgadest ja säärtest, suurenevad hingamishäired. Surm saabub 5 tunniga. Kuivatamisel tekib ebameeldiv "hiirelõhn", mürgisus väheneb, kuid ei muutu ohutuks. Varem kasutatud meditsiinis valuvaigistava ja rahustava vahendina krampide korral, tänapäeval kasutamine lubamatu mürgisuse tõttu. Välispidiselt on kasutatud mahla tuimestavat toimet, nii on seda lisatud haavasalvidele, kuid mürgisuse tõttu tuleb sedagi kasutusviisi vältida.
Sarnased taimed	Täpiline surmaputk kuulub sarikaliste sugukonda, kelle esindajaid rahvakeeli putkedeks kutsutakse ja sellistena looduses kergesti eristada osatakse. Täpiline surmaputk on tüüpilise putke välimusega ja sarnaneb lehe kuju poolest kõikjal tavalisele mets-harakputkele, kuid õitseb sellest hiljem. Täpiline surmaputk eristub kõigist teistest Eestis kasvavatest putkedest punaste laikude järgi varre alumisel osal. Täpiline surmaputk on lühiealine (kaheaastane) ja sageli nn prahipaikade asukas.