Eestikeelne nimi täpiline surmaputk
Ladinakeelne nimi Conium maculatum L..
Rahvapärased nimed kooljaputk, kooljapütsk, mürkhain, hullud peetersilid
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda sarikalised, perekonda surmaputk.
Eluvorm Kaheaastane ühekojaline mürgine rohttaim. Kõrgus 0,6-1,2 (2) m.
Õis Õied enamasti mõlemasugulised, harvem esinevad isasõied. Õiekate kaheli. Kroonlehed valged, äraspidi südajad, vaid veidi pügaldunud tipuga. Õied on koondunud sarikatesse (neid on 12-20), mis omakorda liitsarikatesse. Liitsarikaid on taimel palju, moodustavad pöörise. Katis koosneb väikestest valkja äärisega lehekestest. Osakatis on ühekülgne, "poolik", koosneb 3-5 (6) kileja äärisega lehekesest, need on alusel laienenud ja omavahel kokku kasvanud. Õitseb juuni teisest poolest augustini. Putuktolmleja.
Vili Kaksikseemnis on peaaegu kerajas, külgedelt pisut lapik, osaseemnis viie kõhretaolise lainja ribiga, paljas, pikkus üle 3 mm.
Leht Paljad pehmed kolmelisulgjad liitlehed, üldkujult kolmnurkjad. Alumised õõnsatel rootsudel, ülemised peaaegu rootsutud. Alumised lehed suured: pikkus 30-60 cm, laius kuni 40 cm, viimase järgu sulglehekesed sügavalt lõhestunud, teritunud tipuga, vahel valkja ogatipuga. Ülemised lehed väiksemad, vähem jagunenud, lühikese kitsa valgeääriselise tupega, rootsutud.
Vars Vars on õõnes, punakate laikude või täppidega (eriti alumises osas), peente vagudega, paljas. Värvuselt veidi sinakates toonides roheline. Ülaosas harunenud.
Maa-alune osa Tugev paksenenud peajuurega sammasjuurestik.
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt Euroopas, Lääne-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Põhja- ning Lõuna-Ameerikas, ka Uus-Meremaal, Jaapanis ning Lõuna-Aafrikas esineb tulnukana. Eestis hajusalt.
Kasvukoht Kasvab enamasti prahipaikades, elamute ümbruses, teeservadel ja võsastikes. Looduslikes tingimustes sagedamini lamminiidul, metsaservades, mererannikul.
Koht ökosüsteemis Kõigile loomadele mürgine. Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Õitel võib näha ka neist toituvaid putukaid, siklasi.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Kogu taim on väga mürgine, eriti aga viljad. Mürgistusnähtudeks on kõrvetus suus, nägemishäired, nõrkus jalgades, häired kesknärvisüsteemis. Raskematel juhtudel tekib keele halvatus, silmapupillide laienemine, peapööritus, oksendamine, kõhulahtisus, külmatunne. Lõpuks tekib tuimus, halvatus alates labajalgadest ja säärtest, suurenevad hingamishäired. Surm saabub 5 tunniga. Kuivatamisel tekib ebameeldiv "hiirelõhn", mürgisus väheneb, kuid ei muutu ohutuks. Varem kasutatud meditsiinis valuvaigistava ja rahustava vahendina krampide korral, tänapäeval kasutamine lubamatu mürgisuse tõttu. Välispidiselt on kasutatud mahla tuimestavat toimet, nii on seda lisatud haavasalvidele, kuid mürgisuse tõttu tuleb sedagi kasutusviisi vältida.
Sarnased taimed  Täpiline surmaputk kuulub sarikaliste sugukonda, kelle esindajaid rahvakeeli putkedeks kutsutakse ja sellistena looduses kergesti eristada osatakse. Täpiline surmaputk on tüüpilise putke välimusega ja sarnaneb lehe kuju poolest kõikjal tavalisele mets-harakputkele, kuid õitseb sellest hiljem. Täpiline surmaputk eristub kõigist teistest Eestis kasvavatest putkedest punaste laikude järgi varre alumisel osal. Täpiline surmaputk on lühiealine (kaheaastane) ja sageli nn prahipaikade asukas.