Kõik selle taime nimed viitavad mürgisusele: mürkhain mürgitab, kooljaputk tapab, hullud petersellid ajavad segaseks, kõige laialdasemalt on aga levinud nimi surmaputk. Surmaputk toob surma, kui kariloomad teda kevadel karjamaal söövad või mõni laps teda imeb. Saatuslikuks võib saada ärasegamine mõne teise taimega. Täpiline surmaputk on näiteks väga sarnane mets-harakputkele, ent ta õitseb harakputkest hiljem, suve keskel. Kuid tal on ka üks hea tunnus, mis eristab teda kõigist teistest meie putketest: nagu nimigi ütleb, on ta täpiline. Täppe tasub otsida siiski vaid varrelt, eelkõige aga selle alumisest osast. Surmaputke varre alumine osad on sageli kaetud punaste laikude või täppidega – otsekui vereplekkidega.

Mets-harakputke ei kasutata söögiks ja seetõttu ei ole sarnasus viimasega nii ohtlik. Kuid kurvem on see, et lehti on segi aetud peterselliga ja jämedaid juurikaid mädarõikaga. Juured võivad segi minna isegi porganditega. Surmaputke söömise puhul jääb aga arstiabi sageli liiga hiljaks. Enne, kui mõnda taime suhu pista, peaks teda siiski hoolikalt uurima ja kui tundub midagi võõrast, siis parem üldse mitte puutuda. Peale punaste laikude varrel peletab surmaputk sööjaid veel ebameeldiva lõhnaga: seda või julgelt nimetada hiire- või rotihaisuks. Nii et surmaputk on igati püüdnud inimesele teatada enda ohtlikkusest, mida ei saa öelda näiteks mürkputke kohta. Suurtel kariloomadel põhjustab surma alles mitme kilo surmaputke söömine, ent koduloomadel esineb mürgistusi harva ja peamiselt kevadel.

Surmaputke mürgisus suureneb suve jooksul: eriti ohtlik on ta õitsemise ja viljade valmimise ajal. Kõige mürgisemad on seemned, kõige ohutum aga jäme juur. Vilus kasvanud taimed on suurema mürkainete sisaldusega, kui lagedal päikese käes sirgunud. Osa mürke lagunevad kuivatamisel, kuid ohutu pole ta ka kuivanult. Inimesel saabub surm raske mürgistuse korral umbes viie tunniga. Selle jooksul on väga paha olla, võib muutuda peast segaseks, tekivad halvatused, oksendamine, valud kõhus ja palju muudki ebameeldivat, surm ise saabub hingamislihaste seiskumise, halvatuse tõttu. Pärast mürgi sattumist organismi kulub veel mitu tundi surma saabumiseni, selle ajaga on nii mõndagi võimalik ka ära teha. Kiire arstiabi ja kunstliku hingamisega on õnnestunud kannatanuid päästa, ehkki halvatus ja lihaste nõrkus võivad püsida veel kaua.

Täpilist surmaputke on kasutatud ravimina krampide puhul või siis lihtsalt valuvaigistina, kuid kaasajal ei ole see lubatav, sest toime pole alati kindel ning taim on liiga ohtlik. Küll on temaga aga mürgitatud vihavaenlasi. Vana-Kreekas olla teda isegi kurjategijate hukkamiseks kasutatud. Ka maailmakuulus Sokrates suri ilmselt surmaputke leotise kaudu mürgistusse. Eestlased on temaga värvinud lõnga. Kui sellistest lõngadest tehtud riie koolnule selga pandi, siis polnud ohtu, et viimane koju käima hakkaks.