Eestikeelne nimi tupp-villpea
Ladinakeelne nimi Eriophorum vaginatum L.
Rahvapärased nimed mustapea, valgepea, sootups, ilvespea
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda lõikheinalised, perekonda villpea.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohtaim. Kõrgus 30...80 cm. Kasvab kuni 40 cm kõrguste mätastena.
Õis Õitsemisajal on pähik munajas või piklik, kuni 2 cm pikkune ja kuni 1,2 cm läbimõõduga. Tolmukotid on kollased, mistõttu õitsev pähik paistab kollakas. Pähiku alusel on viljatud kilejad hallikad kattelehed. Õiekate on lihtne, hallikas, kilejas, peente valgete karvakestega. Karvakesed säiluvad ka viljade valmimisel, mil nende pikkus on 1,5...3 cm. Need on sügisel sageli kollakasbeezid ja siidjalt läikivad. Õitseb aprillis ja mais.
Vili Väike, äraspidimunajas, veidi lapikult kolmekandiline, lühikese nokaga pähklike. Viljad valmivad juulis.
Leht Taimel on arvukalt niitjaid juurmisi lehti, mille pikkus on 30...40 cm. Need on kolmekandilised, kantidel veidi karedad, kuni 1 mm laiused. Varre alusel on labata või väga lühikese labaga lehetuped, mis muutuvad sügisel tavaliselt lillakaspunasteks. Ka juurmistel lehtedel on ühest küljest avatud, kiududega, punakaspruunid kuni helepruunid lehetuped.
Vars Varsi on ühel taimel väga palju, nad on püstised, siledad, pikivaolised, alusel ruljad ja ülal nürilt kolmekandilised.
Maa-alune osa Risoom on väga lühike.
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopas kuni rabade leviku lõunapiirini, ka Siberis, Kaug-Idas ja Kaukaasias, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Eestis sobivatel kasvukohtadel väga sage, kohati massiline, vähem tavaline läänesaartel.
Kasvukoht Kasvab peamiselt turbapinnasel: rabades, madal- ja siirdesoos, rabastuvates lodumetsades ja männikutes.
Koht ökosüsteemis Taim on küllaltki tähtis turba moodustaja.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Omab tähtsust turbakihi moodustajana. Pähikutest saadavat villkarva on kasutatud tekstiilitööstuses, tavaliselt siiski segatuna villa, siidi või peenvillaga. Kasutatakse ka soojusisolatsiooniks. Tundraaladel oma tähtsust põhjapõtrade kevadise ja talvise lisasöödana, parasvöötmes söödataimena tähtsust ei oma.