Ubaleht võib vesises sooservas või seisva veega kraavis moodustada tihedaid kogumikke, ubaleht on väga tavaline taim kõigis Eesti madal- ja siirdesoodes. Ubalehel on omapärased lehed, mis meenutavad vägagi põldoa lehti. Vahest on ubalehe leht veidi vähem sinakas ja lihakam kui põldoa oma. Iseloomulikust lehe kujust on tekkinud ka ubalehe rahvapärased nimed.

Eriti dekoratiivne on ubaleht õitsemise ajal. Õied ei ole suured, aga võib-olla ühed ilusamad. Väljast on need roosakad, seest säravvalged. Ubalehe viis kroonlehte on küll kokku kasvanud, aga sügavalt viieks teravaks tipuks lõhestunud. Nende hambataoliste tipmete servad on peenenarmalised nagu meistri kõige peenem pits. Kroonlehed on kaetud peente pehmete karvadega. Lisada veel tolmukad, emakad ja… - seda ilu on raske kirjeldada, tuleb ise vaatama minna! Ubaleht õitseb mais ja juunis.

Putukate jaoks on sügaval õiekatte põhjas kettataoline magus meepott, nektar. Selle abil meelitab ubaleht putukaid, kes kannavad õietolmu ühe taime emakasuudmelt teisele. Tolmeldatud õitest arenevad kuprad, nagu näiteks magunatel, kuid öeldakse, et kuprad meenutavad rohkem uba - jälle sarnasus oaga! Seemned ise on küllalt suured ja paksu puitunud kestaga.

Peale seemnete võib ubaleht levida risoomi abil. Võib öelda, et risoom ongi ubalehe peamine ja kõige suurem osa, ainus osa, mis elab palju aastaid. Risoom haruneb ja võib iga haru tipus anda uue maapealse võsu. Risoomis säilivad varuained, et ubaleht saaks kevadel, enne kevadiste suurvete taandumist, kiiresti kasvama ja õitsema hakata. Ubalehe risoomiga on seotud veel üks küllalt haruldane nähtus. Ubalehel nagu polekski õiget maapealset vart: risoom kerkib tasapisi maa peale ja kasvab edasi lühikese maapealse varrena, millele kinnituvad lehed.

Lõpetuseks ubalehe kasutamisest. Kogu taim on väga mõrumaitseline ja ei kõlba seetõttu söögiks ka kõige leplikumatele loomadele, lammastele. Ravimina on tema lehti siiski kasutatud. Lehed kuivatatakse vilus ja säilitatakse kuivas kohas. Tee tegemiseks võetakse supilusikatäis peenestatud lehti ja valatakse peale klaas keeva vett. Jook peab seisma soojas veerand tundi. Palavikku alandava või higistama ajava vahendina tuleks seda juua suhteliselt kuumalt, teistel eesmärkidel võib tarvitada ka jahutatult. Ubalehetee mõjub seede- ja erituselundkonnale: taimest on abi nii kõhukinnisuse kui kõhuvalu, samuti soolepõletike korral, ubalehetee on hea sapipõie ja maksavalude leevendaja. Tuntakse ubalehe söögiisu tõstvat toimet. Taime kogumisel aga ärge rüüstake teda, piisab vaid kolmetistest lehelabadest, rootsu võite taimele alles jätta, risoomi aga ärge mingil juhul üles tõmmake.