Ubaleht
(Menyanthes trifoliata)
soouba, jõeuba, raakelehed, allikakapsad

Ubaleht võib madalaveelises soomülkas või seisva veega kraavis moodustada tihedaid kogumikke. Selliseid kogumikke võib tekkida ka suure taluaia porimülgastesse. Seda enam, et ta ei ole lihtsalt pinnakatteks, vaid on ka väga ilus. Kõigepealt on tal omapärased lehed. Kui ubalehe leht võtta ja näidata mõnele võhiklikule taimetargale, siis kuulutab ta kindlasti suurel häälel, et see on uba. Nende lehed on tõepoolest nii sarnased, vahest on ehk ubalehe leht veidi vähem sinakas kui põldoa oma. Ubalehe leht on ka lihakam. Sellest iseloomulikust lehest on tekkinud ka kõik laiemalt levinud ubalehe nimed.

Kuid eriti dekoratiivne on ubaleht õitsemise ajal. Kui teil ei tule nüüd kohe silme ette selle taime õis, siis soovitan küll minna mai- või juunikuus teda otsima. Need ei ole küll kuigi suured, kuid siiski võib neid pidada ühtedeks Eesti taimede ilusamateks õiteks. Kõigepealt on meelitav juba nende värv: väljast roosakas, seest aga säravvalge. Teiseks on nad väga õrna väljanägemisega. Miks õrnad? Luubi abil on eriti selgesti näha, et ubalehe kolm kroonlehte on küll üksteisega kokku kasvanud, kuid samas ka sügavalt kolmeks teravaks tipuks lõhestunud. Nende hambataoliste tipmete servad on aga peenenarmalised, just nagu käsitöömeistrite tehtud kaunis pits. Kuid see pole veel kõik: kroonlehed on paksud ja lihakad, kuid kaetud peente pehmete karvadega. Kõik see kokku loob väga õrna väljanägemise. Oma panuse lisavad ka tolmukad ja emakad ning ongi ilus ja huvitav õis koos.

Selle õie ehitamisel on taim mõelnud putukate peale. Nende jaoks on sügaval õiekatte põhjas olemas kettataoline magus meepott. Tegelikult on loomulikult ubalehel ka enda kasu mõttes. Ta meelitab putukaid selleks, et need kannaksid tema õietolmu ühelt taimelt teise emakasuudmetele. Tolmeldatud õitest arenevad korralikud viljad. Ubalehe viljadeks on kuprad, nagu näiteks magunatel, kuid öeldakse, et need meenutavad rohkem hoopis uba: jälle selle taime seotus oaga. Seemned ise on küllaltki suured ja paksu puitunud kestaga.

Peale seemnete võib ubaleht oma valdusi laiendada ka risoomi abil. Võib öelda, et risoom ongi ubalehe taime peamine ja kõige suurem osa. See on ainus osa, mis elab palju aastaid. Ta on harunev ja iga haru tipus võib anda uue õitsva taime. Temas säilivad varuained, et ubaleht saaks kevadel kiiresti kasvama ja õitsema hakata, enne kui kevadised suurveed taanduvad. Kuid ubalehe puhul on risoomiga seotud veel üks meie taimede hulgas küllaltki haruldane nähtus. Nimelt tal nagu polekski maapealset vart: risoom kerkib tasapisi maa peale ja kasvab edasi lühikese maapealse varrena, sellele kinnituvad ka lehed.

Lõpetuseks ka ubalehe kasutamisest. Kogu taim on väga mõrumaitseline ja ei kõlba seetõttu söögiks isegi väga leplikele lammastele. Kuid ravimina saab tema lehti siiski kasutada. Need kuivatatakse vilus ja säilitatakse kuivas kohas. Tee tegemiseks võetakse supilusikatäis peenestatud lehti ja valatakse peale klaas keeva vett. Jook peab seisma soojas veerand tundi. Palavikku alandava või higistama ajava vahendina tuleks seda juua suhteliselt kuumalt, teistel eesmärkidel võib tarvitada ka jahutatult. Ubalehetee peamiseks mõjuvaldkonnaks on seedekulgla: see aitab nii kõhukinnisuse kui ka kõhuvalu, samuti soolepõletike korral, ka on ubalehetee väga hea sapipõie ja maksavalude leevendaja. Tuntud on selle söögiisu tõstev toime. Taime kogumisel aga ärge rüüstake teda, piisab vaid kolmetistest lehelabadest, rootsu võite taimele alles jätta, risoomi aga ärge mingil juhul üles tõmmake.