Ussilakk on niiskete varjukate metsade taim, kes on vanarahvalt palju nimesid saanud. Seda taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad. Põhjuseks on pahandused, mida see taim võib tekitada neile, kes teda ei tunne. Ussilakal on kaunis neljast, haruharva viiest kuni kaheksast lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Lehtede keskele ilmub kevadel vaid üks õis, sügiseks aga mari. Nii moodustub täiesti omapärase välimusega taim, keda pole raske meelde jätta. Mari nelja lehe ristumispunktis on sinakasmust, läikiv või sinaka vahakirmega kaetud. Kas pole mitte ahvatlevalt sööma kutsumas? See on küll taime eesmärk, sest nii saaks ta levitada oma seemneid, kuid mis saab tema sööjast!

Siin ei ole vaja palju oletada, piisab vaid mõnede rahvapäraste nimede ettelugemisest: ussimari, hundimari, kaarnahain, hullukoeramari, karumari, karumustikas, kullimari, seakihvt. Kohe on selge, et kõik ei ole päris õige. Kui marju pannakse suhu nii paljudele loomadele, siis ilmselt need inimestele ei kõlba. Nii see on, otsest ohtu näitavad aga nimed kihvtimari, surmamari ja surnumari.

Kogu ussilakk on mürgine ja äärmiselt ohtlikud on viljad ning risoom. Need põhjustavad kõhuvalu, soolte ja põie kramplikke kokkutõmbeid, oksendamist, iiveldust, peavalu ja -pööritust. Surm võib saabuda aga krampide ja südame- või hingamislihaste halvatuse tõttu. Seega peab iga laps teadma, et seda nelja laia rohelise lehe vahel kasvavat marja ei tohi mingil juhul suhu pista. Kui te mingit taime metsas ei tunne, siis ei tohi teda ka sööma hakata: mets on rumala inimese jaoks ohtusid täis. Esmaabiks ussilaka mürgistuse puhul on oksendamise esilekutsumine, aktiivsüsi ning kiire arstiabi.

Nagu pea kõiki mürgiseid taimi, nii on ka ussilakka rahvameditsiinis kasutada osatud. Ussilakaga arstiti pea- ja närvivalusid, samuti hingetoru haigusi ja kõripõletikku. Mürgisuse tõttu on aga taime kasutamine ravimisel siiski ebasoovitav.