Viirpuu on väga liigirohke taimeperekond. Sõltuvalt süstemaatikast varieerub liikide arv perekonnas kahesajast (lai liigikäsitlus) kuni pooleteise tuhandeni (kitsas liigikäsitlus). Viirpuu erinevad liigid ristuvad omavahel kergesti ja annavad raskestimääratavaid kahe liigi vahepealsete tunnustega taimi. Ka Eestis on viirpuu sage põõsas või harvem madal puu. Peamiselt näeme teda parkides ja aedades, kus võib leida üle kuuekümne liigi. Looduslikult kasvab Eestis (peamiselt lääneosas) kümmekond liiki. Mõned neist on tekkinud Eestis ja levivad ainult siin. Sellised on näiteks saaremaa viirpuu ja viidumäe viirpuu. Kõige tavalisem pärismaine liik harilik viirpuu. Enamasti kasvavad kõik viirpuud kas valgusküllasel niidul või salumetsa serval.

Nagu arvata võib, on selle suure perekonna kergesti ristuvatel liikidel palju ühiseid tunnuseid. Kõigil neil on korrapärased viie kroonlehega õied. Õitel on alati üsna ebameeldiv lõhn. Viljaks on õunvili, millel on lihakas kest. Vahel on see söödav, kuid mõnikord õhuke ja mõru. Hariliku viirpuu viljad on suured ja veidi jahuse maitsega, mistõttu on talle rahva poolt ka jahumarjapuu nimeks antud. Marjad on kasutamist leidnud söögipoolisena aga ka rahvameditsiinis.

Ravimiseks sobivad sama hästi õied. Need mõjuvad eelkõige südamele. Viirpuust on abi saadud mitmesuguste südamehäirete ja liiga kõrge vererõhu vastu. Näiteks võtta üks supilusikatäis õisi klaasi keeva vee kohta, lasta mõni minut tõmmata ja jook on valmis. Seda tuleb juua jahutatult, lonkshaaval klaas päevas südamekloppimise, kõrge vererõhu, peapöörituse ja peavalu korral. Marju võib samal otstarbel tarvitada toorelt, kuivatatult või teena. Tee aseainena on kasutatud ka noori lehti.

Huvitav on ka viirpuu puit. See on kollast või punast värvi, kõva ja raske, mistõttu on viirpuu osa rahvapäraseid nimesid luupuust ja kontpuust lähtuvad. Puit sobib hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppideks. Koort, lehti ja juuri võib edukalt kasutada riide kollaseks värvimisel.

Viirpuud on Eestis peamiselt ilupuud. Teda võib istutada nii üksikuna, rühmana kui hekina. Ta laseb end vabalt pügada ja suured astlad okstel muudavad heki läbimatuks kaitsemüüriks. Astlad on tekkinud lühivõrsetest. Selles võite veenduda, püüdes ühte neist ära tõmmata: ta tuleb koos koore ja puiduga (erinevalt näiteks kukerpuust, kellel on kergesti eralduvad lehest tekkinud astlad). Eriti ilusad on viirpuud kevadel õitsemise ja sügisel viljade valmimise ajal. Õied on sagedamini valged, iluvormidel ka kollased, roosad, punased kuni peaaegu mustad, sageli täidisõielised ja alati suurtes kobarates. Viljad võivad olla punased, mustad või kollased. Viirpuul on kaunis lehestik: mõnikord on lehed tugevasti läikivad, teinekord huvitava värvi või kujuga.