Viirpuu
(Crataegus)
türnpuu, jahumarjapuu, kihvtimari, luupuu, lõmmupuu

Viirpuu on maailma üks liigirohkemaid taimeperekondi. Tema liike arvatakse olevat üle tuhande, kuid neid tekib pidevalt juurde. Viirpuu erinevad liigid ristuvad omavahel kergesti ja annavad raskestimääratavaid kahe liigi vahepealsete tunnustega taimi. Ka Eestis on viirpuu sageli kohatav kõrge põõsas või harvem madal puu. Peamiselt näeme teda siiski parkides ja aedades, kus võib leida üle kuuekümne liigi. Looduslikult kasvab Eestis (peamiselt lääneosas) kümmekond liiki. Mõned neist on aga tekkinud Eestis ja levinud ka ainult siin – pole kusagil mujal maailmas. Sellised on näiteks saaremaa viirpuu ja viidumäe viirpuu. Tavalisem on Eestis harilik viirpuu. Enamasti kasvavad kõik viirpuud kas valgusküllasel aasal või salumetsa serval.

Siiski on selle mitmekesise ja kiiresti muutuva perekonna liikidel ka ühtteist ühist. Kõigil neil on korrapärased viie kroonlehega õied. Neil õitel aga on alati üsna ebameeldiv lõhn. Viljaks on õunvili, millel on lihakas kest. Vahel on see söödav, kuid mõnikord õhuke ja mõru. Hariliku viirpuu viljad on suured ja veidi jahuse maitsega, seetõttu on talle rahva poolt ka jahumarjapuu nimeks antud. Need marjad on kasutamist leidnud kosutava söögipoolisena, aga ka ravimina. Ravimiseks sobivad sama hästi ka õied. Need mõjuvad eelkõige südamele. Viirpuust on abi saadud mitmesuguste südamehäirete ja liiga kõrge vererõhu puhul. Näiteks võtta üks supilusikatäis õisi klaasi keeva vee kohta, lasta mõni minut tõmmata ja jook valmis. Seda tuleb juua jahutatult, lonkshaaval klaas päevas südamekloppimise, kõrge vererõhu, peapöörituse ja peavalu korral. Marju võib samal otstarbel tarvitada kas toorelt, kuivatatult või teena. Tee aseainena on kasutatud ka noori lehti.

Huvitav on ka viirpuu puit. See on kollast või punast värvi, kõva ja raske, mistõttu on viirpuu osa rahvapäraseid nimesid luupuust ja kontpuust lähtuvad. Puit sobib hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppideks. Koort, lehti ja juuri võib edukalt kasutada riide kollaseks värvimisel.

Viirpuu omab peamiselt tähtsust ilupuuna. Teda võib istutada nii üksikuna, rühmana kui ka hekina. Ta laseb end vabalt pügada ja suured astlad okstel muudavad heki läbimatuks kaitsemüüriks. Astlad on tekkinud varrest. Selles võite veenduda, püüdes ühte neist ära tõmmata: ta tuleb koos koore ja puiduga. Eriti ilusad on viirpuud kevadel õitsemise ja sügisel viljade valmimise ajal. Õied on sagedamini valged, kuid iluvormidel ka kollased, roosad, punased kuni peaaegu mustad, sageli täidisõielised ja alati suurtes kobarates. Viljad võivad olla punased, mustad või kollased. Viirpuul on ka kaunis lehestik: mõnikord tugevasti läikiv, teinekord huvitava värvi või kujuga.