Oletusi kontpuu nime päritolu kohta on mitmeid. Tõenäoline ja kõige lihtsam seos on järgmine: kontpuu puit on kõva nagu kont. Sellest saab valmistada väikeseid kuid tugevaid esemeid. Väikeseid seepärast, et kontpuu on tegelikult põõsas ja tema oksad ei kasva kuigi jämedaks. Küll aga sobivad need näiteks sõjanoolte valmistamiseks. Legendi järgi relvastas Vana-Kreeka eeposte kirjutaja Homeros Odysseuse kontpuust nooltega. Rooma linna müütilisel asutajal Romulusel olnud kontpuust oda. Kontpuud on kasutatud ka muusikariistade valmistamiseks. Kasutada saab ka vilju, mis botaaniliselt on luuviljad. Söömiseks need ei kõlba, küll aga huvitava rohelise õli valmistamiseks. Õli on väärtuslik tehnikameeste töökojas, hinnatud seetõttu, et see ei kuiva. Viljad on sinakasmustad, herne suurused.

Vereva kontpuu nime esimene pool viitab okstele, mis on kogu aeg punakad või punakaspruunid. Nii kaunistavad need parke ka talvel ehkki kontpuud pole igihaljad. Põhiliselt parkide ja aedade puuna ta Eestis levinud ongi. Looduses kasvab ta meil oma levila piiril ja seetõttu vaid Eesti lääne- ja edelaosas. Lisaks okstele muutub sügisel veripunaseks kogu lehestik. Kevadel on põõsas ehitud suurte valgete õisikutega. Igaüks, kes soovib, võib kontpuu kergesti aeda tuua. Kõige lihtsam on võtta pistoks, panna see niiskesse mulda ja varjata liigse päikese eest. Arvestama peab sellega, et kontpuu metsistub kergesti. Kontpuu sobib ilupõõsaks ka seepärast, et laseb end aednikul vormida. Samuti ei vaja ta eriliselt viljakat mulda.

Kes aga looduses ringi jalutab ja kahtleb, kas näeb kontpuud, see uurigu tema põhitunnuseid. Nende teadmine on oluline ka seetõttu, et kontpuu viljad on kergelt mürgised. Aastaringselt on osa oksi punased, noored on sageli rohekad, vanad aga hoopis hallid. Neil okstel on suvel vastamisi kinnitunud lehed, talvel pungad. Lehed aga on tumerohelised ning rood kaarduvad tipu suunas. Pungadel kattesoomused puuduvad, nii et need on täiesti paljad.