Valge pusurohi paigutatakse viimsel ajal taimesüstemaatikute poolt põisrohtude perekonda, perekonda pusurohi aga polegi iseseisvalt enam olemas. Eestikeelseid nimesid taoliste muudatuste järel enamasti ei muudeta ja nii räägime ikka valgest pusurohust, olgugi et loogilisem oleks valge põisrohi - taime perekondliku kuuluvuse üle on alati kindlam otsustada ladinakeelse ehk teadusliku nime alusel.

Kuna teadlased on pusurohud põisrohtude perekonda tõstnud, siis peab neil järelikult midagi sarnast olema. Nii ka on. Kohe jäävad silma põisjad õietuped, mis on nii mitmetel põis- kui pusurohtudel.

Pusurohi on eriline selles mõttes, et tal ei ole põisjad mitte kõikide õite tuped. Pusurohud on kahekojalised, mis tähendab, et isas- ja emasõied on erinevatel isenditel. Emasõites on emakad ja valmivad seemned, isasõites arenevad tolmukad. Kui õied alles avanevad, siis on emas- ja isasõied enam-vähem ühetaolised, kuid ajapikku sarnasus väheneb. Nii hakkavad emasõite tuped paksenema, isasõitel mitte. Emasõite tuped paisuvad kuni on viljade valmimise ajaks põietaolised. Erinev on ka õitetuppedel nähtavate punakate roodude arv: isasõitel on neid vaid kümme, emasõitel aga kaks korda rohkem.

Millest on ikkagi tulnud eestikeelne nimetus pusurohi? Võib-olla sellest, et enne avanemist on õied kokkukeerdunud nagu väikesed pusad. Huvitav on õite avanemise juures see, et tavaliselt avanevad need õhtupoolikul, mitte hommikul või keskpäeval nagu enamikel taimedel. Seda omapära on ka vanad eestlased märganud ja kutsunud pusurohtu ka õhtulilleks.

Valge pusurohu õied on valged või veidi kreemikad. Eestis kasvab ka punaste õitega pusurohu liik, kellel nimeks vastavalt punane pusurohi. Nii ei ole ilmselt kellelgi raskusi nende kahe, valge ja punase pusurohu eristamisega. Punane pusurohi on rohkem metsade, valge pusurohi pigem niitude ja teeäärte taim.