Eestikeelne nimi	villtakjas
Ladinakeelne nimi	Arctium tomentosum Mill.
Rahvapärased nimed	kobrulehed, nakjas, rass, äiakaelaleht
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda takjas.
Eluvorm	Kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5-1,5 (2) m.
Õis	Õied moodustavad korvõisiku. Õisikud on enam-vähem kerajad, (12) 22-33 mm laiad ja umbes 20 (12-25) mm kõrged, viljumise ajal tipul avatud. Õisikul on rohketest lehekestest koosnev üldkatis, mis on tihedalt võrkvillane (vähemalt noorelt). Välimised üldkatise lehed on rohelised, harvem purpurpunased, ülespoole tugevalt ahenevad ja haakja tipuga lõppevad. Sisemised üldkatise lehed on erksamalt värvunud, kollakad kuni purpurpunased, väikese sirge teravikuga. Kõik õied on mõlemasugulised, putkõied veidi kellukja krooniga, purpurpunased, harva valged. Korvõisikud on koondunud kännasjaks liitõisikuks. Õitseb peamiselt juulis ja augustis, vähem ka septembris. Putuktolmleja.
Vili	Tugevate pikiribidega ja madalate ristipidiste kortsudega, äraspidi koonilised seemnised. Need on tavaliselt heledad, tumedate siksakiliste laikudega, harvem ühevärviliselt pruunikad. Seemniste pikkus 5-6 mm, laius kuni 3 mm. Viljad valmivad alates augusti algusest.
Leht	Munajad südaja alusega (ülemised lehed sirge alusega) või peaaegu kolmnurksed rootsulised väga suured lihtlehed, iseloomulikult ebatasase pinnaga. Juurmiste lehtede pikkus tavaliselt umbes 30 cm ja laius 20-25 cm, nende roots kuni 40 cm pikkune. Lehe tipp tömp, väikese ogateravikuga. Leheserv ogajate hammastega. Pealt on lehed rohelised ja enamasti paljad, alt kullakarva näärmetega ja vähem või rohkem tihedalt hallviltjad (harvem valgeviltjad või peaaegu paljad).
Vars	Vars on püstine ja väga tugev, rohkesti harunev, enamasti punakas või pruun, kaetud näsajate karvade, näärmete ja võrkvillase karvastusega.
Maa-alune osa	Juured on tugevad, jämedad.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, kuid pole kõikjal põlisasukas (näiteks Suurbritannias tulnukana), esineb ka Väike-Aasias, Lääne- ja Ida-Siberis, sisseviidult Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline.
Kasvukoht	Kasvab teeservadel, elamute ümbruses, parkides, õuedel, varemetes, jäätmaadel, prahipaikades, jõekallastel, ka lamminiitudel.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad õitest rikkalikult nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Juuri ja noori võsusid on mitmel pool toiduks tarvitatud. Ravimtaim. Ravimitööstuses valmistatakse temast glütseriini asendajat. Tarvitatakse juuste hooldamise vahendina näiteks šampoonide või palsamite koostisosana. Seemnistest saadakse tehnikas kasutatavat õli. Hea meetaim, annab tumeda tugeva aroomiga mee.
Sarnased taimed	Takjad ei lähe iseloomulike haakuvate korvõisikute tõttu naljalt teiste taimedega segi. Küll aga neli pärismaist takja liiki omavahel, kelle eristamine põhjustab teinekord vaidlusi ka botaanikute hulgas. Takjastest kõige tavalisem ja üldlevinum on villtakjas, kõige haruldasem on kaitsealune salutakjas (LK II kategooria), kelle suuremad leiukohad Eestis jäävad Haapsalu lähistele.