Vereurmarohi
(Chelidonium majus)
punaserohi, punasetõverohi, vererohi, õuetõberohi

Vereurmarohtu pole raske ära tunda. Tuleb üles otsida mõni mahajäetud kohake ja seal suure puhmana kasvav sinakasroheline võimas mahlakas taim. Õied on tal kollased, nelja kroonlehega. Kui kahtlusalune taim on leitud, siis murdke tal üks oks, leht või õieraag. Kui selle seest ilmub nähtavale kollakasoranz piimmahl, mis murdekohale kiiresti väikese tilga moodustab, siis oletegi leidnud vereurmarohu.

See taim oli vanasti tarkadele tohtritele terve varandus, aga enne vereurmarohu omadustega tuttavaks saamist tuleb temaga ettevaatlikult ringi käia. See kollakas piimmahl on suhteliselt mürgine, tugevasti sööbiv aine. Vahel võib see nahale sattudes tekitada raskesti paraneva haavandi, kuid suhu pääsenult ei vabane te niipea kõrvetavast valust suus ja kurgus. Kui mürgine mahl aga kõhtu satub, siis võib tekkida raskem mürgistus koos mao ja maksa valude ning iiveldusega. Selline asi võib juhtuda väikelaste puhul, kes on harjunud kõike hammastega proovima. Õnneks on vereurmarohu mahlal siiski hoiatavalt ja peletavalt vastik lõhn. Ettevaatust ka mahla silma sattumise suhtes: kui vigastatud oksale vastu minna, siis võib viimane mõne teise oksa või lehe tagant valla pääseda ja mürgine mahlatilk lendab teadmata suunas.

Tugevalt sööbiva ainena on teda ammusest ajast kasutatud mitmete nahahaiguste raviks. Vereurmarohu vaenlased on eelkõige soolatüükad, kuid ka konnasilmad, sammaspool, käsnad ja isegi sügelised. Seejuures tuleb toime saavutamiseks panna mahla haigele kohale korduvalt. Näiteks soolatüükale pannes värvub see peagi mustaks ja mõõtmed mõne päeva jooksul vähenema. Allergiliste ja raskesti paranevate nahahaiguste korral on tehtud vereurmarohu vanne. See imeline mahl pidi aitama isegi putukahammustuste, marrastuste ja halvasti paranevate haavade korral. Vereurmarohu vesileotisega on loputatud pead, et vabaneda kõõmast. Taime maapealsete osade keedis on olnud kasutusel kompressina silmi ründava kae korral, kuid selline kasutamine on silmade suure tundlikkuse tõttu äärmiselt ohtlik ja seda tohib teha vaid asjatundja.

Kuid vereurmarohtu on kasutatud ravimtaimena isegi seespidiselt. Kindlalt on ta olnud vanade eestlastest loomakasvatajate apteegis kui koduloomade punakusesuse vastane rohi. Aga ka inimestele on ta oskusliku kasutamise korral hea. Abi on leitud teest, milleks tuleb võtta teelusikatäis taime, kas värskelt või kuivatatult, valada peale klaas keeva vett ja lasta jahtuda. Seejärel juua lonkshaaval klaas päevas, mitte üle kümne päeva järjest. Nii aitab ta maksahaiguste, sapipõie- ja jämesoolepõletiku vastu. Vahel, näiteks kollatõve eriti raskete vormide puhul, läheb vaja suuremaid annuseid. Sel juhul toimub ravi vaid arstide kontrolli all. Nii et olge ettevaatlikud selle huvitava, kuid ohtliku taimega.