Vereurmarohtu pole raske ära tunda. Tuleb üles otsida mõni mahajäetud kohake ja seal suure puhmana kasvav sinakasroheline suurt kasvu mahlakas taim. Õied on tal kollased, nelja kroonlehega. Kui kahtlusalune taim on leitud, siis murdke üks oks, leht või õieraag. Kui sellest immitseb kollakasoranži piimmahla, siis olete leidnud vereurmarohu.

Vereurmarohi oli vanasti tarkadele tohtritele terve varandus, aga enne vereurmarohu omadustega tutvumist, tuleb temaga ettevaatlikult ringi käia. Taime kollakas piimmahl on suhteliselt mürgine, tugevasti sööbiv vedelik. Nahale võib see tekitada haavandi ja suhu sattunud, ei vabane te niipea kõrvetav-kibedest maitsest suus ja kurgus. Kui mürgine mahl kõhtu jõuab, võib tekkida mürgistus koos mao ja maksa valude ning iiveldusega. Õnneks on vereurmarohu mahlal hoiatav silmatorkav värvus ja peletavalt ebameeldiv lõhn.

Vereurmarohu piimmahla on ammusest ajast kasutatud mitmete nahahaiguste raviks. Vereurmarohu vaenlased on eelkõige soolatüükad aga ka konnasilmad, sammaspool, käsnad ja isegi sügelised. Toime saavutamiseks tuleb mahla panna haigele kohale korduvalt. Näiteks soolatüükale pannes värvub see peagi mustaks ja mõõtmed hakkavad mõne päeva jooksul vähenema. Allergiliste ja raskesti paranevate nahahaiguste korral on tehtud vereurmarohu vanne. Piimmahl pidavat aitama ka putukahammustuste, marrastuste ja halvasti paranevate haavade korral. Vereurmarohu vesileotisega on loputatud pead, et vabaneda kõõmast. Taime maapealsete osade keedis on olnud kasutusel kompressina silmade kae vastu, kuid selline kasutamine on silmade suure tundlikkuse tõttu äärmiselt ohtlik ning tänapäeval on hulga efektiivsemaid ravimeetodeid, seetõttu ei soovitata seda raviks kasutada.

Vereurmarohtu on kasutatud ravimtaimena ka seespidiselt. Ta on olnud loomakasvatajate apteegis kui koduloomade punakusesuse vastane rohi. Ka inimestele on temast oskusliku kasutamise korral abi olnud. Abi on leitud teest, milleks tuleb võtta teelusikatäis taime, kas värskelt või kuivatatult, valada peale klaas keeva vett ja lasta jahtuda. Seejärel juua lonkshaaval klaas päevas, mitte üle kümne päeva järjest. Nii on ta aidanud maksahaiguste, sapipõie- ja jämesoolepõletiku vastu. Mitte kasutada rasedatel, imetavatel emadel, sapikivide, sapiteede ummistuse ning ägedate maksahaiguste puhul. Kärveltoimena võivad esineda iiveldus, kõhulahtisus, harva maksapõletik. Üleannustamine võib tuua mao- ja soolespasmid, verist uriini ja sagedat urineerimisvajadust.