Eestikeelne nimi	harilik vereurmarohi
Ladinakeelne nimi	Chelidonium majus L.
Rahvapärased nimed	punaserohi, punasetõverohi, vererohi, õuetõberohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda magunalised, perekonda vereurmarohi.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 30-50 (100) cm. Taime vigastamisel eritub oranzkollast mürgist piimmahla.
Õis	Õis kahesuguline, õiekate kaheli, lahklehine. Tupplehti 2, kroonlehti 4. Kroonlehed erekollased, äraspidi munajad, 0,8-1,2 (1,5) cm pikad. Tolmukad ja emakas kroonlehtedest lühemad. Õieraod väga erineva pikkusega, 1-5 cm. Asuvad hõredas sarikõisikus. Õitseb maist septembrini. Putuktolmlejad.
Vili	Kõdrataoline peenike kupar, pikkus 1,5-5 cm, laius 2-3 mm. Avaneb kahe prao moodustumisel. Seemned mustad, heleda lisemega. Valmivad alates juunist.
Leht	Sulgjagused lihtlehed, alumised lühirootsulised, ülemised rootsutud. Värvuselt pealt rohelised, alt sinakas- või hallikasrohelised. Asetsevad varrel vahelduvalt.
Vars	Vars on püstine ja harunenud.
Maa-alune osa	Esineb lühike tugev ja harunev maa-alune talvituv risoom.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Laialt levinud peaaegu kogu Euraasias, keskosas katkendlikult, ka Põhja-Aafrikas. Põhja- ning Lõuna-Ameerikas ning Uus-Meremaal vaid tulnukana. Kogu Eestis tavaline, enamasti inimasustuse lähedal, kuid on siiski pärismaine liik.
Kasvukoht	Kasvab aedades, parkides, asulate ümbruses, varemetes, jäätmaadel, prahipaikades, ka hõredates parasniisketes metsades, salu-, lodu- ja lammimetsas. Tavaliselt maapinnal rohurindes, kuid harva ka epifüütselt suurte puude harude vahel.
Koht ökosüsteemis	Küllaltki mürgise taimena ei ole tihedamalt seotud ühegi elusolendiga. Tolmeldavad putukad, sageli kimalased.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kollakas, ebameeldivalt lõhnav piimmahl on mürgine. Suhu sattudes tekitab ägeda kõrvetuse suus ja kurgus, samuti ville. Seedekulglasse sattunult võib põhjustada raskeid mürgistusi. Õigeaegse esmaabi korral järgneb siiski paranemine. Võib põhjustada valusid maos ja maksas, iiveldust ja krampe. Mürgine on ta ka kõigile koduloomadele peale kitsede ja sigade. Piimmahla kasutatakse rahvameditsiinis nahahaiguste, eriti soolatüügaste, aga ka käsnade ja mitmete teiste nahakasvajate raviks. Vanne tehakse allergiliste ja raskesti paranevate nahahaiguste korral. Häid tulemusi on saadud maksahaiguste ravimisel. Võetakse teelusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta, juuakse üks klaas päevas. Vastunäidustatud raseduse, imetamise ning sapikivide, sapiteede ummistuse või ägedate maksahaiguste korral. Samuti tuntud veterinaarias loomade punakusesuse ja punase tõve ravimisel. Keedist on kasutatud ka meil kompressina silmade kae puhul, kuid pole soovitatav. Leotisega on loputatud pead pärast pesemist, et vabaneda kõõmast.
Sarnased taimed	Eestis kasvab mitmeid taimi, kelle vigastamisel ilmub taime pinnale silmapaistav piimmahla tilk. Eriti iseloomulik on see piimalilleliste sugukonda kuuluvatel taimedel. Ühelgi Eestis looduslikult kasvaval taimel ei ole piimmahl iseloomulikult oranž nagu vereurmarohul. Vereurmarohi kuulub ühte kampa nende taimedega, kes ei ole linna kolimist paljuks pidanud - vereurmarohtu kohtab sageli hekkide all, harva asfaldi pragudes.