Eestikeelne nimi ümaralehine huulhein
Ladinakeelne nimi Drosera rotundifolia L.
Rahvapärased nimed huulerohi, mokahein, kõrvalusikas, putukasööja, ohatserohu, silmarohi
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda huulheinalised, perekonda huulhein.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohttaim juurmise lehekodariku ja kuni 10 (15) cm kõrguse õisikuvarvaga.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Tupp on liitlehine ja kroon lahklehine. Tupplehed on algul 3...4 mm pikkused, kuid viljumisel need pikenevad ümbritsevad kupart. Kroon on valge. Õied on koondunud õisikuvarva tippu 2...8-õielisse kobarasse. Õitseb juulis ja augusti alguses, osa õisi jääb sageli avanemata. Õied puhkevad mõneks tunniks vaid päikesepaistelise ilmaga.
Vili Elliptiline 5...6,5 mm pikkune sile kupar. Seemned on pruunikad, tolmpeened. Seemned valmivad augustis ja septembris ning levivad tuulega.
Leht Lehed asetsevad juurmise kodarikuna lõtvadel pikkadel rootsudel. Lehelaba on ümmargune või pikkusest laiem, alusel järsult ahenev, läbimõõt on 3...10 mm. Lehe pealmisel pinnal on kombitskarvad ehk tentaaklid, milledest servmised on kuni 5 mm pikkused, keskmised kuni 1 mm. Leheroots kuni 4 cm pikkune, hõredalt kaetud valkjate karvadega. Lehtedele sattunud väiksed putukad jäävad seal olevasse limasse kinni ja äärmised tentaaklid kaarduvad putukale peale. Siis seeditakse putukas ära ja leht “avaneb” taas. Putukakest kantakse tuulega minema. Peamised saakloomad meil on kuni 2 mm pikkused kahe- ja kiletiivalised putukad ja ämblikud. Taimel on korraga 3...4 püüdmisvõimelist lehte.
Vars Vars on püstine. Tavaliselt on üks õisikuvarb, mis võib ka haruneda.
Maa-alune osa Juurestik on nõrgalt arenenud, niiditaoline ja omab peamiselt kinnitumisfunktsiooni. Toitainete hankimise ülesanne on tähtsam noorte taimede juures.
Paljunemine Paljuneb peamiselt seemnetega, harvem ka vegetatiivselt lehtede lisapungadest.
Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt põhjapoolkera põhjapoolsetes piirkondades nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Kõige kaugemale lõunasse ulatub Euroopas: kuni Kesk-Hispaania ja Põhja-Itaaliani. Eestis tavaline.
Kasvukoht Kasvab tihedal turbasamblakattel, vahel ka pidevalt niiskel turbal ja liival kraavide nõlvadel. Leidub nii rabas kui ka madal- ja siirdesoodes, samuti soometsades. Valguslembene.
Koht ökosüsteemis Taim on kohastunud kasvamiseks turbasamblavaibal, nii tekib iga uus lehekodarik eelmisest kõrgemal, täpselt nii palju, kui kasvab turbasamblakiht.
Kaitse Taime ohustab soode kuivendamine. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Laialdaselt on kasutatud rahvameditsiinis, kuid väikesearvulise esinemise ja raskete kogumistingimuste tõttu pole laiemalt kasutatud. Lehti on asetatud ohatanud huultele, neid kasutati ka vistrike ja mitmete nahahaiguste ravis. Samuti on leidnud kasutamist silma- ja kõrvahaiguste, läkaköha ning teiste hingamisteede haiguste korral. Taimel on tugev bakteritevastane, palavikku alandav ja uriinieritust soodustav toime. Kasutatakse kogu taime maapealset osa. Lehed suurel hulgal sööduna võivad tekitada mürgistuse. Mürgistusi on esinenud soodes toituvatel lammastel, kes hakkavad köhima ja jäävad kasvus kängu, raskematel juhtudel hukkuvad.