Ümaralehine kellukas
(Campanula rotundifolia)
liivakell, kukekell, kurekatlad, konnakullus

Ümaralehine kelluka nime päritolu võib loodusesõbrale kergesti saladuseks jääda. Kui ümaralehine kellukas ei õitse, siis on ta nii vähe silmatorkav, et teda peaaegu ei eristagi tema ümber kasvavatest teistest rohttaimedest. Küll aga paistab igaühele hästi silma õitsev ümaralehine kellukas. See juhtub juba juunis, mil ta õitsema hakkab. Kui siis uurima hakata, kus on need ümarad lehed, mille järgi see kellukas endale nime on saanud, siis võibki saada suure pettumuse osaliseks: kõik tema lehed on väga kitsad ja pikad, süstjad või lineaalsed.

Milles siis seisneb see ümaralehise kelluka nime saladus? Tegelikult pole selles midagi salapärast. Lihtsalt sel taimel ei näe me õitsemise ajal enam kõiki lehti: enamik maapinnalt alguse saavaid lehti on ära kuivanud. Aga just need juurmised lehed ongi sel lillel ümmargused, vahel ka neerukujulised, südamekujulised või munajad. Kui hästi otsida, siis võib tegelikult õitsevatel taimedel veel mõne sellise lehe leida, kuid sageli ei usuta, et leitud ümarad lehed kuuluvad sellele taimele, sest ümaralehise kelluka varrelehed on niivõrd erinevad juurmistest lehtedest.

Ümaralehine kellukas kasvab väga kuivadel kohtadel: lausa peaaegu puhtal liival või mõnesentimeetri paksusel mullakihil paepankadel. Ta saab hakkama ka meie pankranniku pragudes. Et toitainetevaesest pinnasest võimalikult palju kätte saada, selleks on ümaralehise kelluka risoom hästi peenike ja rohkesti harunenud. Nii saab igasse prakku ronida ja kõik võimalikud toitained ära kasutada. Ümaralehise kelluka risoomist väljuvad ka kuni kümnesentimeetrilised lisajuured. Nende ülesanne on liivasest pinnasest võimalikult palju vett ja selles lahustunud toitained kätte saada.

Ümaralehise kelluka tähtsam kasutusala võiks olla iluaiandus. Ta torkab silma oma kaunite õitega, mis on koondunud küllaltki suurde õisikusse. Ümaralehise kelluka õisik on väga õrna väljanägemisega, õied on selles longus. Väga tähtis on ka see, et ümaralehine kellukas võib teistest meie kellukaliikidest veidi kauem õitseda. Ta alustab õitsemist juba juunis ja lõpetab alles septembris. Sobib ümaralehine kellukas nii kiviktaimlatesse kui püsilillepeenardele. Kui ta kasvab muru sees tihedas rohukamaras, siis võite saada armsaid üksiktaimi. Kuid kui lasete ümaralehisel kellukal vabalt katta oma maa-ala, siis kasvab teile paarikümnest varrest koosnev ilus kogumik. Eks tehke proovi! Väga ilusa kaunistuse saate siis, kui istutate ümaralehise kelluka lillepotti ja panete ta kuhugi rippuma. Kasvatamisel peab arvestama vaid seda, et liiga viljakat mulda pole sellele lillele vaja: siis läheb ta liialt lopsakaks, õied vajuvad alla ning ei ole enam nii ilusad.