Harilik helvik
(Marchantia polymorpha)

Niisketel metsaalustel, tuleasemetel, paljakutel, teeservadel ja kraavikallastel võib sageli kohata üht huvitava välimusega sammalt. Esmapilgul võib tunduda, et tegu polegi samblaga: tumeroheline plaaditaoline leht on tihedalt vastu maad surutud. See haruneb siin ja seal korrapäraselt kaheks. Mõnikord võib lehekeste peal olla rohkesti korvikesi, mille sees on väikesed munad ja lehekeste vahelt võivad kerkida niidikesed, mille tipul on ilusad tähekujulised taldrikud.

Selle omapärase taime on helvik. Ta on maksasammal. Paljudest teistest meile tuntud sammaldest erineb enamik maksasamblaid selle poolest, et neil ei ole varsi ega lehti. See, mis tundub helvikul olevat üks suur leht, on tegelikult tallus. Tallus on just kui kõik lehed, varred ja varreharud kokku pandult, kusjuures ei ole võimalik eristada nende piirjooni. Tallusel olevaid korvikesi nimetatakse sigikehakeste mahutiteks ja nende sees on muna- või kerakujulised sigikehad. Sigikehade abil võib helvik paljuneda. Lisaks sellele esineb helvikul ka eostega paljunemine ja isegi suguline paljunemine. Nii võibki helvik soodsates tingimustes katta üsna kiiresti päris suure maa-ala.

Helviku on omapärane suguline paljunemine. Nimelt tekivad tal selle jaoks erilised suguorganite kandjad: pika varre otsas olevad kettakesed. Neid kettaid on kahesuguseid: ühed on vaid veidi hõlmadeks jagunenud, teised paistavad aga kaunite tähtedena. Esimestel arenevad isassuguorganid, teistel emassuguorganid. Helvik on kahekojaline taim –  nii on erinevatel taimedel erinevad kettakesed ja ketta välimuse järgi võib ütelda, kas tegu on emas- või isastaimega.

Eestis esineb suhteliselt harva teinegi helvik – mägihelvik. Kui harilikul helvikul on talluse pinnal hästi märgatav kesktriip ja tallused on suured (2...15 cm pikkused), siis mägihelviku tallus on kesktriibuta ja tallused väiksemad (2...4 cm pikkused) ja esinevad kodarikena.