Harilik kaksikhammas
(Dicranum scoparium)

Harilikku kaksikhammast võib pidada meie metsade üheks tavalisemaks samblaks. Ta kasvab eelkõige varjukates kuusikutes ja kuuse-segametsades, kuid vahel ka päris lehtmetsades. Seejuures ei satu ta harilikult päris inimese tee peale, vaid varjub ikka ohutumatesse paikadesse teeraja kõrvale ja puude alla. Tegelikult võib ta kasvada kõikjal, kus vaid veidi mulda ja vihmavett leidub. Nii pole näiteks mingi ime, kui leiate hariliku kaksikhamba vanalt kõdunenud puunotilt või kännult, samuti võib ta kasvada kividel. Mida parem kasvukoht, seda suuremaks kaksikhammas kasvab. See liik võib heades tingimustes sirguda enam kui kümne sentimeetri kõrguseks. Tavaliselt on ta siiski mõnevõrra väiksem ja jääb alla oma sama tavalisele suguvennale – lainjale kaksikhambale.

Lainja ja hariliku kaksikhamba lehtede pinnad näevad erinevad välja. Nimelt on lainja kaksikhamba leht ristipidi lainjas, hariliku kaksikhamba oma aga sile. Kaksikhamba leht võib kasvada kuni sentimeetri pikkuseks. Iseloomulikuks tunnuseks on veel see, et pikk naaskeljas lehetipp on kõverdunud nagu kiskja küünis. Lehed asetsevad enamasti varre ühel küljel. Lehe laius ei ole seejuures oluliselt üle ühe millimeetri.

Metsas on kaksikhambad tõelisteks ilutaimedeks. Seda seepärast, et nad kasvavad kohevate kogumikena ning neil on kaunis läikivroheline värvus. Võiks arvata, et selline iluese on üpris õrn. Tegelikult on ta üsna tugev taim, kes kannatab hästi ka tallamist. Sellisena võiks teda ju lausa muruplatsidele soovitada, kuid kaksikhambal on nimelt üks puudus: ta ei talu liigset päikest. Nii et lagedal kohal kaksikhammas kuivaks ja häviks.

Olgu lõpetuseks veel üle korratud hariliku kaksikhamba põhitunnused. Ta on koheva muruna kasvav läikivroheline sammal. Lehed on siledad, kaarjalt kõverdunud ja pöördunud enam-vähem varre ühele küljele, eoskuprad on üksikult.