Lainjas kaksikhammas
(Dicranum polysetum)

Kaksikhambad on tugevad püstiselt kasvavad, enamasti harunemata või harva harkjalt harunenud vartega samblad. Lehed on kõikidel kaksikhamba liikidel kitsad ja pikalt teravneva tipuga. Sellise omapärase perekonnanime on kaksikhambad saanud aga mitte harkjalt harunenud varre ega pikkade teravatipuliste lehtede järgi, vaid hoopis eoskupra suuäärisel olevate hammaste järgi, mis selle sugukonna kõikidel sammaldel on poole pikkuse ulatuses kaheks haruks lõhestunud.

Lainjas kaksikhammas on pisut vähem levinud, kui harilik kaksikhammas. Erinevalt harilikust kaksikhambast eelistab ta kuivemaid kasvukohti. Nii kasvab ta eelistatult nõmmedel või palumetsas. Lainja kaksikhamba meelispaikadeks on happelise huumusega okasmetsad, kus pinnase happelisus on tekkinud mahavarisenud okaste lagunemisel.

Siiski ei kasva lainjas kaksikhammas alati harilikust kaksikhambast eraldi, nagu võiks arvata nende kasvukohtasid kõrvutades. Lainjas kaksikhammas kasvab mõnikord ka laaniku- ja palusamblapuhmikutes ning isegi hariliku kaksikhamba polstri sees. Tihti võime leida ka ainult lainjast kaksikhambast koosnevaid ilusaid murulapikesi. Kuna aga nende kahe kõige tavalisema kaksikhamba kasvukohad võivad kattuda, siis peame leidma nende eristamiseks teisi tunnuseid. Kui harilik kaksikhammas on pigem tumeroheline, siis lainjale kaksikhambale on omane hele- või kollakasroheline toon. Vehe tegemine nende kahe liigi vahel muutub veelgi lihtsamaks, kui süveneme  lainja kaksikhamba liiginime tähendusse. Nii peaksime otsima kuskilt sellel samblal lainjat kohta. Lainja kaksikhamba lehtede ülaküljed ja ka servad on täiesti selgelt lainelised. Nende kurrud asetsevad ristipidi kitsal pika terava tipuga lehel. Kui olete samblaid juba rohkem tundma õppinud ja ka metsas piisavalt jalutanud, siis pole aga nende kahe liigi eristamiseks vajagi samblataime maast üles tõmmata. Oskuslik vaatleja märkab, et lainjas kaksikhammas on märgatavalt suurema ja tugevama kasvuga. Kui harilik kaksikhammas on harilikult alla kümne sentimeetri pikk, siis lainjas on üle kümne. Samuti on lainja kaksikhamba lehed mõne millimeetri võrra pikemad.

Kaksikhammaste perekonna üheks tunnuseks on risoidid ümber tugeva kaheharulise varre. Ilmselt kaheharulisest varrest ongi tulnud nimetus "kaksikhammas". Risoidid on nagu peenikesed niidid, mis aitavad samblataimel vett koguda ja hoida. Neil on enam-vähem samasugused ülesanded nagu juurtel, kuid nad on lihtsama ehitusega. Lainjal kaksikhambal on risoide rohkem kui teistel kaksikhammastel ja need moodustavad ilusa valkja või helepruuni viltja kihi.