Harilik laanik
(Hylocomium splendens)

Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi.

Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud laanikuvaip on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja läikiv. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed.

Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Varrel aga näeb hoolikal vaatlemisel veel helerohelisi tillukesi karvakesi. Need on parafüllid, mille kohustuseks on taime varre ümber vett kinni hoida. Igal aastal kasvab juurde vaid üks korrus, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust. Vaadake, kui vana laaniku te metsast leiate. Sageli võib neil leida kuni kümme korrust, väga harva ka rohkem. Seejuures võib sambla kõrguseks olla juba 15 cm. Kõik sõltub sellest, kas oleme metsas, kus surnud taimed lagundatakse kiiresti või aeglaselt. Taime viimase aasta juurdekasv ei ole aga peenekoelise laiuva lehviku välimusega, vaid "konkskepp", mis ei ole jõudnud veel oksaharusid kasvatada.

Inimese poolt on laanikut koos palusamblaga vanasti mõnel pool kasutatud majade seinapalkide vahede tihendamiseks. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele. Samuti kasutavad paljud linnud seda sammalt pesaehitusel.

Harilikule laanikule sarnanevad mõned ehmiku perekonda kuuluvad samblad. Metsa all kasvavad neist kõige sagedamini metsehmik ja laane-ehmik. Ehmikud on laanikuga väga sarnaselt laiuvalt harunenud ja võivad vahel harva isegi korruseid näidata. Ehmikute varrel kasvavad samuti parafüllid. Vahet saab siiski hõlpsasti teha selle järgi, et laanik on alati veidi pruunikas ja läikiv, ehmikud aga rohelised ja tuhmid, ilma selgete korrusteta. Laaniku (ja ka teiste sammalde) lehe läkimine tuleb sellest, et leherakud on sileda pinnaga ja peegeldavad hästi valgust tagasi. Ehmikute leherakud on aga näsadega kaetud ja seetõttu on tagasipeegelduv valgus hajutatud ja jätabki lehest tuhmi mulje.