Harilik laanik
(Hylocomium splendens)

Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi.

Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed.

Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Igal aastal kasvab juurde vaid üks korrus, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust. Vaadake, kui vana laaniku te metsast leiate. Sageli võib neil leida kuni kümme korrust, väga harva ka rohkem. Seejuures võib sambla kõrguseks olla juba 15 cm. Kõik sõltub sellest, kas oleme metsas, kus surnud taimed lagundatakse kiiresti või aeglaselt. Taime viimase aasta juurdekasv ei ole aga peenekoelise laiuva lehviku välimusega.

Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele. Samuti kasutavad paljud linnud seda sammalt pesaehitusel.