Harilik palusammal
(Pleurozium schreberi)
kulliküüs

Palusammalt on küll iga inimene näinud. Teda võib pidada meie kõige tavalisemaks samblaks, kes kasvab enamikes kuivemates metsades, harvem niisketes rabastunud ja soometsades koos turbasamblaga. Üldiselt on tema kõige rikkalikumad leiukohad ikka palumetsas, nagu tema nimigi ütleb. Seal kasvab ta koos teise väga tavalise sambla – laanikuga. Nad peavad pidevalt omavahel huvitavat võitlust. Kord jääb peale üks, teinekord jälle teine. Võitlus käib kasvukohtade pärast. Palusammal võidab tavaliselt kuivemates ja valguseküllasemates kasvukohtades ja loovutab metsaalused väikesed lohud ning tihedama puhmastiku või mõne põõsa varjualuse. Lisaks valgusenõudlikkusele ja ülimale leplikkusele niiskuse suhtes on palusamblal veel üks nõudmine, mille tõttu ta ei kasva meeleldi põõsaste all. Ta ei salli põõsastelt langevat vett. Sagedamini moodustub nii metsa all mosaiikne vaip, kus ühes kohas on laigud palusamblaga, teisal aga "laanikumetsad". Vaid harva kasvavad palusammal ja laanik koos.

Nüüd sellest, kuidas palusammalt ära tunda. Tuleb üksik taimeke samblavaibast välja tõmmata ja uurida.  Esmalt paistab silma okste asetus hõreda sulena kahele poole ja iseloomulik kõverdunud tipp. Selle kohta öeldakse, et ta meenutab kulliküünt. Eriti kõver on ta kuival ajal. Teiseks kraabime varrelt maha mõned lehed. Näeme, et vars on punakas. Eriti selgelt on varre punane värvus näha niiske sambla puhul, siis on ta peaaegu läbipaistev. Kui kahtlete punases värvuses, võite sambla pista veidikeseks vette. Kui need kaks tunnust on olemas, siis pole enam kahtlust: teie käes on meie metsade kõige tavalisem sammaltaim.

Madalad palusamblatihnikud on elupaigaks rohketele pisikestele metsaelanikele. Võib teha näiteks sellise katse. Võtke hea hõre sõel, millest samblatükid läbi ei lähe, aga hernetera mahub siiski läbi. Siduge selle alla tihedast riidest kott ja minge metsa. Võtke pihutäis sammalt ja pange sõelale. Nüüd raputage oma seadet tugevasti, et kõik olesed end samblast lahti laseksid ja kotti langeks. Kui olete mõned tuustid sammalt läbi töödelnud, siis pange need samblataimed endisele kohale tagasi, et mets rikutuna välja ei näeks. Nüüd tuleb otsida lage koht. Hea oleks kaasa võetud vann või kandik, aga sobib ka kõvaks tallatud sile mullapind. Sellele valage tühjaks oma koti sisu ja imetlege, kui paljud loomad end selles väheses samblas peitsid. Kindlasti võib näha seal igasuguseid hüppavaid, ronivaid ja ka roomavaid loomakesi, kõik võitlemas ellujäämise eest. Kui olete nad üle vaadanud ja veendunud samblaelustiku rikkuses ja võib-olla püüdnud ka mõnda huvitavamat liiki määrata, siis laske väikesed loomad taas vabadusse. Eks neilgi ole õigus elada. Lisaks selgrootutele on palusammal tähtis pesamaterjal lindudele.

Palusamblale sarnaneb harilik viherik. Sellel samblal on kollakas vars ning palusamblast pisut ümaramad ja kohevalt ümber varre paiknevad lehed. Varretipud on tömbid. Viherik kasvab metsas ja niidul, lubjarikkamal mullal ning on levinud peamiselt Lääne-Eestis. Suuruse ja kahele poole hoiduvate okste poolest on palusammal vahel väga sarnane ka teravtipule ja juuslehikule, kuid varre tipus olev “kulliküüs” ja punakaspruun vars aitavad selgust saada, kes on kes.