Igati õigustatud on ka selle sambla liiginime esimene pool, “kähar”. Ta on tõesti rohkesti harunev, väga harali asetsevate okstega sammal. Kuid mitte ainult. Kui võtta kätte luup ja taime lähemalt uurima hakata, siis selgub, et ka iga tema leht on asetunud harali. Kõik kähara salusambla lehed hoiavad oma tipu varrest või oksast eemale. Ehkki need lehed ise on vaid millimeetripikkused, annab see taime üldilmele kaharust juurde. Kohevust lisab ka see, et ta oksad on kaarjalt kõverdunud ja noorte okste tippudes on lehed tutitaoliselt koos. Kuid loomulikult ei kasva salusambla taimed metsas ühekaupa. Koos moodustavad sellised õrnad harali okstega taimed kauni koheva samblavaiba, millele tahaks iga väsinud teeline jalga puhkama istuda. Kuid sellest suurepärasest soojast polstrist saavad kasu ka metsa tavaelanikud: väikestele loomadele on see heaks varjupaigaks suvel ja soojaks pelgupaigaks talvel.

Kähar salusammal sarnaneb mõnevõrra teiste kohevate metsasammaldega, näiteks näiteks hariliku lühikupraga. Kuid üldilmelt on salusammal siiski õrnem ja luubiga vaadates on tema lehed hoopis teistsugused: kolmnurksed või südamekujulised. Salusamblaid on Eestist leitud neli liiki, kähar salusammal on neist kõige tugevama kasvuga ja kohevam.