Roossammal
(Rhodobryum roseum)

Roossammal on nime saanud välimuse järgi. Mis siis temas nii roosisarnast on? Kui metsa all mõnes niiskes huumusrikkas kohas näha esmakordselt väikest rühma roossamblataimi, siis võib tõesti arvata, et on leitud väikeste roheliste õitega lillekesed. "Õie" läbimõõt on seejuures veidi üle paari sentimeetri. Tegelikult oleme aga leidnud sambla, sammaldel aga õisi polegi. Roossambla ilusad suured tumerohelised lehed on koondunud rosetina varre tippu. Tumeroheline värvus teeb selle sambla nii ilusaks, et mingil juhul ei ole patt teda ka iluaeda istutada. Sellise soovi korral tuleb aga arvestada, et peale viljaka mulla ja mõõduka niiskuse vajab roossammal ka varjulist või vähemalt poolvarjulist kasvukohta.

Tavaliselt kasvab roossammal üksikute taimedena teiste sammalde vahel või siis väikeste rühmadena. Tema maast väljatõmbamisega ei ole niimoodi probleeme, kui vaid tähelepanelik silm õige taime suudab üles leida. Kui üksik roossammal käes on, siis võib selgelt näha, et see sammal kasvab nagu väike puuke: tüvi all ja lehetutt otsas. Nii meenutab ta mõnevõrra palmipuud, ilmselt isegi rohkem kui tüviksammal. Tüviksammal on teine meie tavaline puukujulisena kasvav sammal. Roossamblaga viimast siiski segi ei aja, sest tüviksammal on palju tugevam ja tal on palju pisikesi lehti. Kui luup pihku võtta, siis näeme, et roossamblal on veel teisigi lehti peale nende, mis kauni roseti moodustavad. Nimelt on kogu roossambla vars imetillukeste soomusekujuliste lehekestega kaetud.

Loodussõber võiks ka küsida, kuidas selline ilus taim paljuneb. Nimelt ei ole roossamblal peaaegu kunagi näha eoskupraid. Tegelikult nad siiski harva ilmuvad. Iga leheroseti seest võivad välja kasvada mõned harjased koos eoskupardega. Raskestileitavad on eoskuprad aga ka seetõttu, et roossambla eosed valmivad alles sügisel, enamik inimesi rändab aga metsades suvel või siis kevadel. Niisiis, kui lähete seenele, siis on mõtet vaadata ka niisketesse põõsaalustesse, ehk leiate ilusa roossambla koos eoskupardega.