Kilpjalg
(Pteridium aquilinum)

kotkajalg, põldsõnajalg, seatinarohi, sõnajalg

Kilpjalg on Eesti üks tavalisemaid sõnajalgu. Just sõnajala nime all ongi ta rahva hulgas laiemalt tuntud. Botaanikud aga panevad oma süsteemis kilpjala omaette kilpjalaliste sugukonda. Kuid nii imelik kui see ka pole, on ta nii oma perekonnas kui ka terves sugukonnas ainuke liik. See-eest võib ta uhkeldada oma levikuga. Ta kasvab terves maailmas sobivates kasvukohtades. Väga leplik ja vastupidav kilpjalg ei suuda kasvada ainult külmadel polaaraladel, lagedatel steppidel ja kuivades kõrbetes.

Võrreldes teiste sõnajalgadega kilpjalal väliseid erinevusi palju ei ole. Hästi märgatav on see, et tal on tavaliselt vaid üks küllaltki sitke leht. See leht on väga suur, kolmnurgakujuline ja rõhtsalt rootsule kinnituv. Kes korra näinud, sel jääb meelde ja ei sega kilpjalga teiste sõnajalgadega ära. Taimeteadlased märkavad aga veel ühte ja nende arvates palju tähtsamat tunnust. Kui olete kilpjala lehe alumist pinda vaadanud, siis tavaliselt ei märka te seal eoskuhjasid. Teistel sõnajalgadel on nad aga kohe hästi näha, vaid laanesõnajalal arenevad eraldi just nende jaoks arenevatel eoslehtedel. Suvel hoolikalt kilpjala lehti uurides võib lõpuks õnne olla. Päris lehe servas peidavad end sageli täiesti tagasikäändunud leheserva varjus kriipsukujulised eoskuhjad, mis moodustavad katkematu rea. Nii et kilpjala eospesad on lehe serva all. Oma järelkasvu on tal palju hõlpsam kindlustada tugeva jämeda risoomi kui eoste abil.

Kuna kilpjalg kasvab kogu maailmas ja sageli massiliselt, siis on erinevad rahvad talle ka rakendusalasid leidnud. Kõigepealt tutvume tema risoomiga. See on tärkliserikas nagu kartulgi. Seetõttu on tarvitatud kilpjala risoomi mitmel pool toiduks. Näiteks Uus-Meremaal on risoom olnud põliselanike põhitoiduks, Lääne-Euroopas on neist tehtud jahu. Samuti kasutati risoomi õlle pruulimisel ja suurepärase kliistri valmistamisel. Söögiks kasutatakse ka kilpjala noori lehti, kuid täiskasvanult on need sitked ja puised. Lehtede toiteväärtus pole aga võrreldav risoomi omaga. Kuid kahetsusega tuleb proovima ruttavatele uudishimulikele ütelda, et kogu taim on siiski mürgine ja võib põhjustada hädasid. Mürgistus ei ilmne alati kohe. Nimelt on kilpjala mürkidel omadus kuhjuda kehasse ja mõjuda alles mõne aja möödudes. Koduloomadest on kilpjalg ohtlikum hobustele ja sarvloomadele. Tänu iseloomulikule lõhnale peletavad lehed eemale paljusid putukaid. Seetõttu võib neisse mähkida puu- ja juurvilju. Sageli katsid marjulised oma maasikakorvid või vaarikaämbrid kilpjala lehtedega. Kilpjala tuhk sisaldab kaaliumisooli ja seepärast kasutati seda klaasitööstuses ja seebikeetmisel. Mitmete aluseliste omadustega ainete sisalduse tõttu vahutab kilpjala risoom veega pesemisel.