Põldosi
(Equisetum arvense)

kevadvõsud: lambanisa, lehmanisa, seatilk, tilkhain
suvivõsud: konnakuusk, põldkuus, oravasaba

Põldosi on hästi tuntud igaühele, kes kevadel kuivemates paikades rännata armastab. Põldosja erinevate loomade nisadena ja mitmete tilkadena tuntud kevadvõsud lihtsalt ei saa märkamatuks jääda. Need on helepruunid või kollased, täiesti rohelise värvita. Nende tipus ilutseb aga suur “õis”, mis meenutabki lamba, lehma, kitse, sea või mõne muu looma nisa, või siis sarnaneb see kastetilgale. Tegelikult on see “õis” osja eospea. Eosed on tillukesed rakud osjade levimiseks. Samuti levivad eostega samblad, kollad ja sõnajalad. Erinevalt aga näiteks koldade eostest idanevad osjade eosed väga kiiresti, isegi samal suvel. Eostest areneb kahesuguseid harunenud eellehti. Ühed neist on emased, teised isased. Millisest eosest aga milline areneb – see oleneb keskkonnatingimustest. Kui munarakud saavad viljastatud, hakkab arenema uus kollataim. Vahel juhtub see juba sügiseks. Nii on osjade levimine küllaltki kiire ja näiteks eriti visa põldosi on vallutanud kogu põhjapoolkera parasvöötme. Eestiski kasvab ta kõikjal. Põldosi on saanud isegi põlluumbrohuks, mille järgi ka tema ametlik nimi. Põlluumbrohuna on ta aga eriti vastik, sest tema maa-alune võsu – risoom, tungib kuni paari meetri sügavusele ja jääb seetõttu pea alati kättesaamatuks. Kui aga üks risoomijupp koos sõlmekohaga jääb mulda, siis areneb temast uus taim. Inimese kiusamiseks on tema risoom ka tugevasti harunev.

Kuid ega kevadvõsu ilmaasjata kevadenimeline ole. Ta kuivab kohe pärast eoste valmimist aprillis-mais. Selle asemele kasvab roheline suvivõsu. Viimane ei ole üldse pehme ja mahlakas, nagu oli kevadine pruun võsu, vaid kare, neljakandilise varrega ning männastena asuvate okstega. Nii kevad- kui suvivõsu on lüliline. Lülid on seest õõnsad. Lülide vahekohtadest väljuvad suvivõsul aga oksad. Just nimelt oksad, mitte lehed, mida võiks arvata. Tekib küsimus, kus on siis osja lehed? Need on kaotanud oma hiilguse ja muundunud väikesteks hammasteks varre ümber. Põldosjal on neid 8...12, need on tumepruunid kitsa kileja äärisega. Teistest osjadest eristab teda veel pikk oksteta varre tipp ja okste suunatus võrse tipu poole.

Kuid põldosi on ammust ajast tuntud ka söögi- ja ravimtaimena. Söögiks kasutatakse tema risoomi mugulakujulisi paksendeid ja noori mahlakaid kevadvõsusid. Ravimina on hinnatud suvivõsud, mida kogutakse juunist septembrini. Varre alumine must osa ei sobi kasutamiseks. Kuivatatuna on see ravim kasutatav neli aastat. Sellest tehakse teed uriinierituse suurendamiseks südame- ja neeruhaiguste puhul. Kuid põldosja ei ole lubatud tarvitada ägeda neerupõletiku korral, sest ta ärritab neerukude.